Hiina keelest Kalju Kruusa

VESTLUS KIVISÖEGA

kus sa elad?

ma elan sügaval tuhandeaastastes mägedes
tuhandeaastastes kaljudes

kui vana sa oled?

olen vanem kui mäed
vanem kui kaljud

kui kaua sa vaikinud oled?

tost ajast kui metsi valitsesid hiidsisalikud
ja kui maakoor esimest korda värises

oled sa oma sügavas pahameeles surnud?

surnud? ei, ei, olen endiselt elus...
palun paku mulle tuld, paku mulle tuld!

1937. aasta kevadel

KÄRU

Huanghe kunagisel voolualal
arvututes kuivanud jõesängides
üks käru
oma ainsa rattaga
sünget taevakummi kokku kiskuva kriginaga
rühib läbi pakase ja vaikuse
ühe mäe juurest
teise juurde
kaikudes läbi
põhjarahva kurbuse

jäistel ja lumistel külmapäevadel
vaestes külakestes ja külakeste vahel
üks käru
oma üksiku rattaga
vajutab kahkjaskollasesse mullakihisse sügava-sügava roopa
rühib üle lagendiku ja kõnnumaa
ühe külavahetee pealt
teise peale
põimides kokku
põhjarahva kurbuse

1938. aasta alguses

RIIETEPARANDAJA

riieteparandaja istub teeääres
teekäijate mööda minnes
tõuseb teelt liiva
liivane on riieteparandaja päärätik
liivased on riided

ta lapsuke hakkab nutma
päike ta silmad jälle kuivatab
ema ei saa arugi
mõtleb ainult sõnatult oma kodust
mis suurtükitules hävis
nõelub sõnatult inimeste riideid
jätab lapsukese silmad
haledad silmad
vahtima tühjaks jäänud korvi

riieteparandaja istub teeääres
tee ulatub otse otsatusse
ta parandab ühe teekäija sokid
ja teekäija juba lähebki

küünlakuul 1938, ühes Beiping-Hankou raudtee jaamas

TALVINE TIIK

W.I.-le

talvine tiik,
nii üksildane nagu vanainimese meel,
sedasinast ilma üleni kogenud ja mõru;
talvine tiik,
nii kuivanud nagu vanainimese silmad,
töö ja vaevaga tuhmunud;
talvine tiik,
nii mahajäetud nagu vanainimese juuksed;
talvine tiik,
sünge nagu üks norgus vanainimene,
küürakil sünge taevalaotuse all.

näärikuu 11. päeval, 1940

PUUD

puu ja puu ja puu
kasvavad üksteisest lahus
tuul ja õhk
teatavad vahemaad

aga maakamara all
juured ulatuvad kaugele
nähtamatus sügavuses
põimuvad juurenarmad ühte

1940. aasta kevadel

HEINANIITJA POISIKE

õhtupäike põletab heinamaa üleni punaseks.
üks heinaniitja poisike vaikides niidab,
kumaras päi, kõveras kehaga, käed tööd täis,
liigub siitpoolt tasapisi sinnapoole…

ta pisikene keha upub heinasse—
rohutihnikust paistab meile ainult
üks bambusest heinakorv, heinahunnikuid,
ja õhtupäikeses välkuv kuldne vikat…

1940. aastal

KALAKIVISTIS

liigutused nii vilkad,
elutuhin nii tugev,
lainevahus sulpsasid,
ulgumeres hulpisid;

kahjuks kohtusid tulemäepurskega,
see võis olla maaväringi,
sa kaotasid vabaduse,
mattusid tuha ja muda alla;

möödunud on aastamiljoneid,
geoloogide uurimisrühm
avastas su ühest kivimikihist,
endiselt otsekui elusana.

kuid sa oled vaikiv,
isegi ohkamata,
soomused ja uimed terved,
aga liigutada ei saa;

sa oled täiesti paigal,
välisele vähimatki ei vasta,
ei näe taevast ega vett,
ei kuule lainevahu laksumist.

* *

kivistisekildu silmitsedes
saab rumalpäägi õpetust:
ilma liikumiseta
ei ole enam elu.

elus olemine ongi võitlus,
läheb edasi võitluses,
isegi kui peaks surema,
tuleb kogu jaks viimseni välja panna.

sisu