Jäigalt konfutsianistlikus vaimus riigiametnike eksamite korra kaotamine 1905. aastal tähendas luulele teatava asendi minetamist. Teisalt kirjutati toona läbivalt klassikalises kirjakeeles, mida toona mõistis ainult väga väike haritlaskond ja mis oli üle üheksale kümnendikule elanikkonnast niikuinii täiesti arusaamatu. 1911. aastal kukutati Qing’i dünastia ja loodi Hiina Vabariik. Elanike lugemisoskamatus oli ühiskonna üldisele arengule tohutuks takistuseks. Käima läheb keeleuuendusliikumine (erinevalt eesti omast on Hiinas põhirõhk kirjakeele kokkuviimisel tegeliku rahvakeelega). Luuletajad seisavad rahvale keele tagasiandmise taotlejate esirinnas. 1915. aastal asutab Chen Duxiu Shanghais ajakirja „Xin Qingnian” („Uus Noorsugu”). Esimesena hakkab rahvakeelest kirjakeele kujundamise teemal sõna võtma luuletaja Hu Shi (õppinud Columbia ülikoolis John Dewey juures), algul sõprade ja tuttavate ringis ja seejärel oma 1917. ja 1918. aasta ajakirjaartiklites. Keeleline murrang võetakse poolehoiuga vastu, nt nõuab Haridusministeerium, et juba 1920. aasta sügisest oleksid algkooliõpikud rahvakeelsed. 1917. aasta on aga samas hiina moodsa luule, hiina kõnepruugis uusluule sünniaasta.
Senine luule oli olnud väga rangete reeglitega, mis määravad silpide, ridade, salmide arvu, toonimustrite ja riimikasutust, parallelisme, kujundeid jms. Uusluule erineb senisest nii keelekasutuselt, vorminõuetelt kui sisult. Tegu on kaasaegses kõnekeeles loodud vabavärsiga. Luule ei pea enam olema kasvatuslik või moraalieeskuju, luulekujundid ei pea enam olema üldkehtivad ja kokkuleppelised, luule ei pea edastama isikuüleselt puhtaid ja kirkaid looduspilte (või meeleolude kaugeid kajastusi). Luule võib olla isiklike tunnete otsene väljendus, luules võib luua omaenese metafoore, olenemata, kas need on tingimata üheselt üldarusadavad, luuletuse tähendus võib olla tas eneses, ja see tingibki ainulise keelekasutuse ja sisemisest rütmist lähtuva värsivormistuse. Näiteks tungivad uusluulesse varasemale hiina luulele võõrad läänelikud epiteedikuhjad (ei kirjutata seda, vaid seesugust seda), need muudavad teksti hulga hägusemaks. Samas hakatakse ses hägustumises nägema juba ohtu, nt kriitikunagi agaralt tegutsenud Ai Qing juhib liigsele kuhjamisele korduvalt tähelepanu ja hoidub sest teadlikult.
*
AI QING (27.3.1910 Zhejiang’i provintsi Jinhua maakonnas – 5.5.1996 Pekingis) – Hiina 20. sajandi esinduslikemaid luuletajaid. Ta oli pärit rikkast maaomanike perest ja saadeti rinnalapsena vaese talunaise juurde imetada, kes oli sunnitud rikaste poja pärast omaenese lihase lapsukese uputama. Tulevane luuletaja veetis oma amme juures viis aastat ja see määras ta edasise elu: kaas- ja süütunne paljukannatava maarahva suhtes ja soov ebaõiglast olukorda parandada. Saanud Hangzhou Riikliku Xihu Kunstiinstituudi maaliosakonna üliõpilasena soovituse välismaale edasi õppima minna, viibis 1929-32 Pariisis (tutvus seal muuhulgas Lääne kunstnike ja luuletajate loominguga, mõju avaldasid eelkõige Verhaeren ja Majakovksi). 1932. aastal kodumaale, Shanghaisse tagasi tulles liitus ta Hiina Pahempoolsete Kunstnikkude Ühinguga, hakkas kirjutama luuletusi. Marxi õpetuse uurimise eest vangistas Guomindang’i salapolitsei ta kolmeks aastaks, vanglas tõlkis ta Verhaereni luulet, kirjutas ise hulga luuletusi ja oma esimese tuntuks saanud poeemi „Dayanhe –– minu amm”. Soovimatusest kanda Guomindangi juhi Jiang Jieshiga sama perekonnanime, sai ta nimeks Ai Qing (juba nime Jiang kirjutama hakanult tõmbas ta esimeste joonte, niinimetatud võtme alla hoopis risti ja nii sündiski nimi Ai.). Välja saades oli ta sageli sunnitud elukohta vahetama. Näiteks sõitis ta 1937. aastal Jaapani sissetungi järel Wuhan’isse ja kirjutas ühe kuulsamaid kodumaaarmastusest kantud luuletusi „Hiina maale langeb lund”. Hiina kajastub ta luules enamasti vaevatuna, viletsana, kannatavana, tunda on autori südamevalu. 1941. aastal asus ta Yan’an’isse, kus töötas Shaanxi-Gansu-Ningxia piirkonna Kultuuriseltsis, samuti oli luuleajakirja „Shikan” (tinglik tõlge võiks olla „Luulekuu”, ajakirja ilmub iga kuu kaks poolnumbrit) peatoimetaja, 1944. aastal astus Hiina Kommunistlikusse Parteisse. Osales 1942. aasta mai kurikuulsal Yan’an’i kirjandus- ja kunstifoorumil, kus kinnitati vasakpoolse kunsti põhimõtted: rahva moraali ülal hoidev, kasvatusliku loomuga sotsialistlik realism, mis luules võiks tugineda selgelt rütmistatud rahvalaululikule keelele. (Põhimõtted on kokku võetud Mao Zedongi „Yan’an’i kirjandusfoorumil peetud kõnedes”.) Ai Qing proovis oma loomingut neile reeglitele kohandada, kuigi mitte kõige õnnestunumalt, ega ilmselt mitte veendunumalt. 1945. aastal hakkab tööle Põhja-Hiina Kirjanduse ja Kunsti Töörühmas (töölistele, talupoegadele ja sõjaväelastele kultuuriharrastusi tutvustav propagandaasutis) ja muudelgi ametikohtadel. 1949. aastal loodi Hiina Rahvavabariik. Ai Qing’ist sai Hiina Kirjandus- ja Kunstiringide Ühenduse juhatuse liige, samuti ajakirja „Renmin Wenxue” („Rahvakirjandus”) peatoimetaja asetäitja. 1957. aasta „saja õie” kampaania ajal süüdistati teda parempoolsuses. Ai Qing oli arvanud, et luule ei peaks olema üheselt poliitika teenistuses. 1958. aastal, olles välja astunud Hiina 20. sajandi suurima naiskirjaniku Ding Ling’i kaitseks, saadeti ta ümberkasvatuseks Heilongjiang’isse põllumajanduslikule tööle, kust ta aasta hiljem omakorda Xinjiang’is asuvale uudismaale üle viidi. Talle kehtestati avaldamiskeeld, seda Ai Qing’i täieliku rehabiliteerimiseni Deng Xiaoping’i kursimuutuse ajal 1979. aastal. 1980. aastatel oli ta Hiina Kirjanike Liidu aseesimeheks, samuti Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alatise Komitee liige. 1985. aastal omistas Prantsusmaa president François Mitterrand talle Kunstide ja Kirjanduse Kavaleri tiitli. See oli toona kõrgeim välismaine tunnustus, mis ühele Hiina krjanikule osaks saanud. Ai Qing’i looming on ulatuslik, tuhatkond luuletust, paarkümmend poeemi, ligi 200 esseed ühiskonna ja kunsti teemadel.
*
Uusluule järgmine põlvkond hakkab kuju võtma kultuurirevolutsiooni (1966-1976) ajal ja ilmub avalikkuse ette esimees Mao Zedong’i surma (1976) järel, kui võimult kõrvaldatakse „nelikjõuk” ja võimule tuleb Deng Xiaoping (alates 1978), kes mitmete poliitiliste kaadripuhastuste ja majandusreformide kõrval kehtestab ka teatava sõnavabaduse. Neis näilistes sulatingimustes tekkibki ametliku kirjanduse kõrvale ka „mitteametlik”, mida ei soosita, aga otseselt ka ei lämmatata. Uuendusmeelsete kommunistide suhtelise sallivuse taga on esimees Mao poolt enesele järglaseks valitud Hua Guofeng’i „nelikjõugu” ja nende toetajate kõrvaletõrjumise taotlus rahva kaudsel toel. Teistsugust kirjandust olid hakanud looma ja salaja käest kätte levitama Rahvavabariigi ajal sündinud ja oma õrnas eas kultuurirevolutsiooni tunda saanud (kaasa arvatud hungveipingide rühmades osalejana), koolipingist “maale saadetud”, hariduseta jäänud (ja revolutsioonis pettunud) luuletajad ja kirjanikud, näiteks Bei Dao, Mang Ke, Gu Cheng, Shu Ting jt. 1978. aasta novembrist 1979. aasta maini väldanud “Pekingi kevade” nime all tuntud sulaaja sündmuste õhkkonnas moodustub pealinnas Xidan’i risitmiku juures niinimetatud “demokraatia müür”, kuhu kleebiti sõnavõtte ja arvamusavaldusi ja kus levitati materjale möödakäijatele. 1978. aasta 21. detsembril pandi kokku kirjandusajakirja “Jintian” („Täna”) esimene number. „Tänaste” luuletajate looming erines sotsrealismist ja partei kiidulauludest oma isiklikkuse, ebamugavate tõdede ja kahtluste väljendamise, võõrandumistunde ilmutamise ja muu seniolematu poolest. Lahkunud esimees Mao vankumatute jüngrite meelest, kes seda kogemust ei jaganud, oli tegu õõnestamisega. 1980. aasta üleriiklikul luulekonverentsil sattus „tänaste” looming tugeva kriitikatule alla, luuletajad tembeldati „ähmasteks” („hägusteks”, „hämarateks”). „Ähmaseks” tembeldamises oli midagi ähvardavat, ajakiri „Jintian” keelustatigi juba 1980. aastal, varasemast tavast erinevalt aga ei rakendatud mingeid karistus- ega ümberkasvatusmeetmeid ja, enamgi veel, peagi pääses „tänaste” luuletajate paremik (Shu Ting, Bei Dao, Gu Cheng, Jianghe jt) ametliku luuleajakirja „Shikan” veergudele, kuigi suhtumine neisse oli jätkuvalt kahtlustav. Näiteks 1983. aasta oktoobris, „kodanliku vabameelsustumise” vastase „vaimsest saastast puhastamise” kampaania käigus langesid kriitika noolerahe alla nii Bei Dao, Gu Cheng’i kui Yang Lian’i looming. Ähvardav sildistus „ähmased” kleepus luuletajaile külge, aga nagu sageli juhtub, hakkasid nad seda ise kandma teatava uhkusegagi. 1989. aasta 3/4. juuni Taevase Rahu väljaku sündmuste järel jäid/pagesid paljud „ähmased luuletajad” eeldatava vangistamise kartuses välismaale.
SHU TING (6.6.1952 Fujian’i provintsis Zhangzhou lähedal asuvas Shima linnakeses) – „ähmase luule” keskseid kujusid, kes on jätkuvalt elanud kodumaal; Hiina 20. sajandi hinnatuim naisluuletaja. Ta isa saadeti 1957. aastal parempoolsusvastase liikumise ajal perest eemale mägikülasse, perekond lahutas, et lastele poliitiliselt valet märki külge ei jääks, ema kolis tütardega Xiamen’i linna, vend saadeti ühe vanaema juurde, üks õde tädi juurde, ema pidi kõigega üksi hakkama saama. Seitsmeteistkümnesena saadeti aga Shu Tingki revolutsiooni raames otse koolipingist mägedesse, kus ta jätkas haridusteed oma käel, sõnastikust märke õppides ja lugedes. Samas hakkas ta ise luuletusi kirjutama. Kolm aastat hiljem pääses Xiamen’i tagasi ja teenis elatist lihttöölisena tsemenditehases, tekstiilitehases, elektripirnitehases (kus töötas tinajootjana). Ta luuletused levisid käsikirjalistena ja aitasid tal saavutada kokkupuudet teiste mõttekaaslastest luuletajatega, juba vanemast (ja samuti asumisel olnud) luuletajast Cai Qijiaost kujunes ta õpetaja. 1978. aastal Pekingis välja antud ajakirja „Jintian” esimene number sisaldas Shu Ting’ilt kaks luuletust, need said kogu numbri kokkuvõttes lugejate poolt enim vaimustunud tagasisidet. Järgmisel aastal käis Shu Ting juba Pekingis „tänaste” luuletajatega esinemas, ta luuletusi avaldati Hiina olulisimas üleriigilises luuleajakirjas „Shikan”. Noorukesest Shu Ting’ist sai üleöö Hiina luule tõusev täht. Kultuurirevolutsiooni-järgne lugejaskond janunes siiruse, aususe, puhtuse järele. Shu Ting’i peeti üsna üksmeelselt uue suuna kõige säravamaks ja ilmekamaks esindajaks. Ta luule torkab silma erakordse isiklikkusega, luule on eneseväljendus (mitte nt tööliste ja talupoegade klassi), Shu Ting’i luules on palju Hiina luulele uudset romantilist armastust. Samuti kajastab ta naiste keerulist olukorda Hiina ühiskonnas. Tegelikult nõudsidki keerulised ajad keerulisemat luulet. 1980. aastal võitis Shu Ting ülehiinalise noorte silmapaistvaima luuleteose auhinna oma „Oh kodumaa, mu armas kodumaa” eest. 1982. aastal ilmus talt luulekogu „Kahe mastiga laev”, mis pälvis üleriikliku uusluule silmapaistvaima esikkogu auhinna. Samal aastal ilmus Gu Cheng’iga kahasse avaldatud „Shu Ting’i ja Gu Chengi tundeluulet”, kusjuures üksikluuletuste autorsus on raamatus märkimata. 1983. aastal kutsuti ta Hiina Kirjanike Liitu, järgmisel aastal valiti juhatuse liikmeks. 1986. aastal ilmus luulekogu „Laulev võhumõõk”. Kogu pikemale nimitsüklile oli 1981. aasta talvel ajakirjas ilmunult osaks saanud hävitav kriitika, mis oli pannud autori kolmeks aastaks vaikima, samas oli hiina luules muutus paratamatult toimunud ja Shu Ting’i luulet hakati juba pidama iseenesestmõistetavaks. 1992. aastal ilmus Shu Ting’ilt luulekogu „Arheopterüks” (juura ajastu ürglind, linnu ja roomaja tunnustega), lisaks on ta avaldanud luule koond- ja valikkogusid, 1990ndatest aastatest alates põhiliselt proosat ja esseid.
*
Umbes 1985. või 1986. aastaks oli „ähmane luule” leidnud üleüldise tunnustuse, teisalt hakkasid seda häälekalt ründama juba järgmise põlvkonna ainult kümmekond aastat nooremad, aga elukogemuselt ja elutunnetuselt juba väga erinevad, kultuurirevolutsiooni tingimusi enam oma nahal mitte tunda saanud luuletajad, kes hakkasid ennast kutsuma „kolmandaks põlvkonnaks”. Vähemalt algselt tähistas see nimetus kitsamalt teatud noorluuletajate seltskonda ja nende kirjutusviisi, kuid on jäänud mulje, et nimetuse tähendusväli on laienenud ja hõlmab väga külluslikku ja samas tohutult killustunud luuletajate massi, kes on saanud mitmekülgseid mõjutusi, kaasa arvatud välismaiseid (kuni Barthes’i, Foucault’ või Derridani välja) ja kes seavad kahtluse all “ähmaste” luuletajate teatava ülevuse ja kangelaslikkuse, mis ei lubavat ligipääsu argielulisele kogemusele, ega inimese kehalistele instinktidele ja tungidele, ega tänavakeelele, jne. Samuti tundub noorematele kahtlane “ähmaste” autori- ja isikukeskus, kuivõrd inimese mina on pigem hajuv pettekujutlus, ja nad lasevadki sel keskmel rahumeeli laguneda.
HAIZI (26.3.1964 Anhui provintsi Huaining’i maakonnas – 26.3.1989 Hebei provintsis Qinhuangdao linnas) – ei kuulunud “ähmase luule” häälekate ründajate hulka, ja vähemalt mitte algses rühmitislikus mõttes “kolmandasse põlvkonda”, aga ometi on ta selgelt juba “ähmaste luuletajate järgne”. Sündinud väikeses külas ja veetnud oma lapsepõlve maal. Juba 4aastasena oskas ta peast ette lugeda „Esimees Mao tsitaate”. Erinevalt „ähmaste luuletajate” põlvkonnast, kel ei olnud võimalik keskharidustki saada ja kes tehastes töötasid, pääses Haizi juba 15aastasena sisse maineka Pekingi ülikooli õigusteaduskonda ja 20aastaselt hakkas tööle Hiina Poliitika- ja Õigusteaduse Ülikooli filosoofiaõppejõuna. Esimese luuletuse kirjutas 1982. aastal. Ta esines edukalt ülikooli kirjandusfestivalidel ja sai sealt auhindu. Oma 25. sünnipäeval heitis Haizi raudteele rongi ette pikali, jättes leidjatele maha lühikese teate oma isiku kohta, ühtlasi paludes mitte kedagi oma surmaga siduda. Oma lühikeseks jäänud elu jooksul kirjutas ta umbes kaks miljonit kirjamärki teksti: luulet, romaane, kaks värssdraamat ja lugemismärkmeid, samuti väitekirja. Ta luuletused kogusid kokku ja avaldasid sõbrad luuletajad Luo Yihe ja Xi Chuan, praeguseks on need umbes paarisada luuletust avaldatud mitmetes trükkides ja ta on jõudnud vaimustunud Hiina noorsoo hulgas kultusluuletaja sarnasesse seisusesse, kes peavad teda ainsaks tõeliseks heaks luuletajaks ja üldse viimaseks luuletajaks. Luuletaja mõju ulatub isegi popkultuuri piiresse. Tegu on ülitundliku, tohutu individualismi ja idealismi vaimus hingepuhtust taotleva, pühendunult elu ja luulet segi ajava, sisemiselt lõhestatud, müstliliste kalduvustega inimese tugevalt tungilise luulega. Teisalt lahterdatakse teda „maaluuletajaks” (või „idüllililiseks”) ja täheldatakse, et ta eeskujul on tekkinud terve „uue kodupinnaluule” trend. Selline kiiksuga ja tumemeelne külaluule (kui seda nii võtta) mõjus juba tollases plahvatuslikult linnastuvas Hiinas ajakohatuna. Luule taustaks on majandusreformide aegse Hiina kõle linnaelu ja kurvameelne igatsus koduküla järele. Samas ei saa eitada, et valdavalt maarahvastikuga täidetud Hiina hiigellinnades kajavad sellised noodid paremat elujärge otsima tulnud ja juured kaotanud lugeja hinges hästi vastu. Haizi kinnihoidmine kaduvast maakultuurist olevatki viinud ta ületamatu vastuoluni, päädides väga sümboolselt valitud suremisviisiga rongirataste all, Haizi’st sai kriitikute sõnul hääbuva „põllundusühiskonna elusalt maetu” ja kuulutati, et „luuletaja Haizi surmast saab meie ajastu müüte.”
Kalju Kruusa
AI QING
Hiina luuletajate materjalikogu (algupärandid)
http://www.shiren.org/shiku/xs/aiqing.htm
Angela Jung Palandri ingliskeelne artikkel „Ai Qing’i luuleteooria ja -praktika: jätkuvus ja muutuvus” (The Poetic Theory and Practice of Ai Qing : Continuity and Change)
https://scholarsbank.uoregon.edu/xmlui/handle/1794/5581
SHU TING
Hiina luuletajate materjalikogu (algupärandid)
http://www.shiren.org/shiku/xs/shuting.htm
Hiina on 2009. aasta Frankfurdi raamatumessi aukülaline
http://www.fbf2009china.com/frankfurteren/
http://www.fbf2009china.com/frankfurteren/writers/200906/306.html
HAIZI
Hiina luuletajate materjalikogu (algupärandid)
http://www.shiren.org/shiku/xs/haizi.htm
François Chartoni hiina luule prantsuskeelsed tõlked
http://chinois-classique.blogspot.com
sisu