Hiina keelest Kalju Kruusa

EELMIST ELU MEELISKLEDES

Zhuangzi pesi vees käsi
käed pestud, jäi peopesasse vaikusekilluke
Zhuangzi pesi vees ennast
keha oli kangarull
kangas sai veepinna
laksumisest üleni märjaks

Zhuangzi tahtis saada
kuud silmitseva metsloomaga üheks
luu ta naba all
toll tolli haaval
puuoksa kombel kasvamas

võibolla mina olengi Zhuangzi
koban puukoort
alul vastu oma keha
hellalt
hellalt ja valusalt

kuu puudutab mind

otsekui oleksin palja ihu väel
sisse-välja

ema nagu uks, mulle õrnalt avatud

LÖÖB KELLA

keiser armastab kellalöökide kuminas
keiser armastab
ühes tuleleegis

armastab, vaskseid sõjariistu täis trükitud
müstilist mägiorgu
kella peale sööstab mingi hiigellind
kolme zhangi ja kolme chi pikkused tiivad
kolme zhangi ja kolme chi pikkused leegid

keiser armastab kellalöökide kuminas
kollase näoga kellalööja
oksendanud verd
kella lööb, kella lööb
suure välja keskele kõnnib
üks müstiline olevus
peas kuldne kroon

«ma olen su armastatu
ma olen su vaenlase tütar
ma olen õiglase sõjaväe naispealik
kohtudes pronkskellaga
näen taas ja taas unes tuleleeke»

kella kumin ongi need tuleleegid
vaevatud keiser armastab
kõikide piiramisrõngas

5.1985

LUIK

öösel kuulen kaugelt sillast üle lendavate luikede häält
ja mu ihu jõevesi
neile vastab

nad lendavad üle sünnikamara, hämara maakamara
üks luikedest saab vigastada
tegelikult saab ainult kaunilt puhatav tuuleke aru
et ta viga sai. ta ise lendab ikka edasi

mu ihu jõevesi on aga raske
majaukse raskune
nad on lennanud üle ühe kauge silla
mina neile sama nõtke lennuga vastata ei suuda

nad on lennanud tiheda lumena üle surnuaia
paksus lumes aga pole teed mu koduukse juurde
——kehal polegi uksi——ainult sõrmed
püsti surnuaial, kümne külmavõetud küünla sugused

mu maakamaral
sünnikamaral
saab üks luikedest vigastada
otsekui rahvaluulet lauldaks

1986

MAAMULD, MELANHOOLIA, SURM

hämarikus mu veritsevad sooned ei suuda panna lambaid sigima.
koidikul ma otsekui tõuseks emakojast, ja mind kantaks nülitud küülikuna hommikulauale.
ööpimedas kukun taevatähtedelt, surnuaia hobusekarja ruunan või seemendan.
päevavalges olen jõel hulpivast kirstust kokku klopsitud üleeilne sild või naisevõtulaevuke.

mu paljaste luude kuhi on veepinnal inimtõust järele jäänud katus.
pääsukesi ja ahve istub mu kõnnumaisel kõhul, kõigil korralik ninaesine ja eluseltsiline.
mu südames Chu kuninga õukond silmitsi põhjamaiste põgenikega sõnatult vaikib.
kogu maailma rahvad varuvad praegu nagu sõja eel valmis toidumoona.

viimne õhtueine oma roogadega on läinud otse mööda me tüdrukuist
ne haavadest

ne pealuus olevaist mõradest
viimne õhtueine kantakse meile ette
üks pidusöömaaeg, viljastajaks inimkari: me ise.

LEHEKUINE NISUPÕLD

kogu maailma vennaksed
kallistame nisupõllul
idas, lõunas, põhjas ja läänes
nisupõldude neli vennast, hääd vennast
vaatame tagasi möödanikule
loeme ette oma luuletusi
kallistame nisupõllul

mõnikord istun ma üksi maha
lehekuisele nisupõllule

unistama kõikidest vennastest
näen kodupaiga kruusast jõekallast
igikestev kaardus videvikutaevas
täidab kogu maa rusutud ja kurnatud küladega
mõnikord istun ma üksi nisupõllul ja loen kõigile vennastele ette hiina luulet
ise juba silmita ja suuta

5.1987

TUMMAD SELJAD

üks vihmamantlis võõras
jõuab sesse igipõuasesse linna

(päikese käes
kõlab ta vesise maa kodumurre raskepäraselt)

siinne päike paistab otse
inimestele selga

ainult öiti
imeb kuu oma näo sisse

kuugi on vanas luules
üks endine kaevandus

üks vihmamantlis võõras
jõuab sesse igipõuasesse linna

kõikide seljast
paistab välja, vee leemendusest paistab kätte Kollase jõe lainetus

ainult ankruhiivaja
on soolane ja kalalehane

SÜGIS

oma mahajäänud luustikkudega
kirjutame liivarannale: kevade. pärast võtame kukile vanadusnõdra isa
aeg on üüratult pikk

suund katkeb
me luuletustes pakitseb loomalik hirm

kelle hääl jõuab sügise südaöösse

terve igaviku kõmab
me mahajäänud luustikud varjab——
sügis ongi käes
vähimagi andestuse ja soojade tunneteta: sügis ongi käes

8.1987

SÜGIS

sügis on juba sügav, pühasse majasse kogunevad kullid
pühas kodukohas räägivad kullid
sügis on juba sügav, kuningas kirjutab luuletust
sügis on juba sügav see suure laia ilma peal
kättesaadavat ei ole ikka käes
ilmajäädavast ollakse juba ilma

KROON (SONETT)

mu palavalt armastatud tüdruk
jõetüdruk
kel juustest on saanud puulehed
käsivartest puutüved
kuna sa ei saa enam olla mu naine
peab sust kindlasti saama mu kroon
mida kogu ilma suurte luuletajatega üheskoos kandma hakkan
põimides su ilusaid lehti oma harfi ja nooletupe vahele

sügise katus, aja raskus
sügis on mõru ja aroomikas
paneb kivi õitsema kroonina

sügise katus on mõru ja aroomikas
kogu ilma täidab üks kroon
pooleks löödud loorberipuu ja mandlipuu ja üks mõru aroom

19.8.1987 öösel

LÕIKUSKUINE TASS

lõikuskuu on möödas

mäeharjad klaarid
jõevesi loksub laugelt
alles praegu märkan taevast
taevas on möödunud päevadest kõrgem

olen mõnikord mõtelnud
et lõikuskuises tassis istub rahusalt see õige luuletaja
ja vaatab ülal sihitult sinna-tänna liikuvaid pilvetompe
võib-olla ma ei näe sind eladeski selgelt
üks tühi tassike

pilgeni täis neid mu katkisi luuleridu
üks tühi tassike——kunagi ju kuulis mu karjeid!
oh tühjas tassikeses istuv isa
sisima südame piits meid ühteköidetuid nuhtleb

JUUNIST OKTOOBRINI

juuni on veelompide emand, kuuvaluga hangeldaja
juuli on puuvillaga kaubitsev emand
augustikuine aga puu all
kõrvu pesev
ja vastasaknast kuulen
septembri kihlunud emandat
kel kihlasõrmus
järvemärja tibupojana taskus
ja oktoobri emand pulmapeol
puhub kustu kandikus põleva tule, lükkab lahti öömusta puu-ukse
laskub rohtla kohale

MÕRU MEELEGA QILIAN’I MÄELE

I

need on minevikus otsa lõpnud hobused
ja tulevikus otsa lõpvad
aga tänu minu olemasolule
täna nad ei sure
vaid tänasest järvest vett joovad ja soola söövad.

taeva kohal lendav hiigellind
ühelt kirsipuult
või hobuse pealuust
ajab maha lund.
hobused jäävad seepeale võrratult vaikseks
nad on minu hobused
ainult tänasest järvest vett joovad ja soola söövad.

II

tähtkuju

nuga

rinnad
need lumeveega allavoolu tulnud asjad ongi

«haihtub mu Qilian’i mägi,

ei lase mu lehmil-lambail sigida

kaob mu põsepunamägi,

mu naine on jäänud jumeta»
on ainult lojuste mustad sabad
linnusabad
kalasabad
poegade maha heidetud sabad
nagu seitsmesuguse sinitähe all
tagumikku torkivad nisuohted
kahisevad vastamisi tuule käes
lumelopa sees.

VAADATES MERELE, KÄES ON KENA KEVADE

homsest peale hakkan õnnelikuks inimeseks
annan hobustele süüa, teen puid, reisin ringi
homsest peale hoolitsen tera- ja aedvilja eest
mul on oma maja, vaatega merele, käes on kena kevade

homsest peale saadan igale oma lähedasele kirja
ütlen neile et olen õnnelik
seda mida too õnnevälgatus ütles mulle
ütlen edasi igaühele

igale jõele igale mäele annan mõnusa nime
sullegi, võõras, soovin palju õnne
soovin sulle kõike head edaspidiseks
soovin sulle armsamat kes jääkski suga kokku
soovin et pälviksid ses põrmus õnne
ja soovin vaadata merele, käes on kena kevade

13.1.1989

sisu