Norra keelest Carolina Pihelgas
ME SEISAME VIHMA KÄES JA OOTAME
Me seisame vihma käes ja
ootame bussi
see tuleb
või äkki ei tulegi
sest me ei lähe
ju linna
aga tundub et
kõik bussid
sõidavad linna
ootame
ja sajab aina rohkem
ja tuul piitsutab vihma
vastu sinu vihmavarju
ja minu vihmamantlit
ja iga kord
kui tuul su
vihmavarju üles tõstab
näen ma
sinu ilusat suud
ja mõtlen
et võin siin veel kaua seista
ja oodata
mõnikord
ei vajagi ma midagi muud
SINU NAER
Sinu naer
on nii kerge
ja nii ootamatu
nagu reegliteta
mäng
keegi ei tea
mis juhtub
keegi ei tea
kuidas
peaks kirjeldama
tulemust
aga ma tean
et see oli võistlus
ja et võitis parim
SÜGIS, PÄIKE
Päike paistab madalalt
kiired on peaaegu horisontaalsed
ja pimestavad meid
sinu põsed on külmast
tuulest punased
su sammud on kärmed
sest see päev
lõi uksed pärani
ja ma ei unusta midagi
kuigi alati ma ei teagi
mis see on mida
ma siis ei unusta
ja seda pean ma meeles
peaaegu kogu aeg
KÜLALINE (ARGIPÄEVAD)
Mu tütrel on külaline
üks tüdruk kelle nimi
on Zara, Z-ga
ta on vist pooleldi
baski päritolu
ta jääb meile
mõneks päevaks
sest ta ei pea
kooli minema
tema tädi
on surnud
on pühapäev
ja minu tütre väikses
toas on neli
magavat noorukit
on varahommik
ma istun ja loen
ajalehte
kui sisse astub
üks naine
tõsi küll
ta koputab
aga enne kui ma jõuan
ust avama minna
astub ta
tuppa
ja paneb elutoa
ukse vahelt kinni
„kas ma võin sisse tulla?” küsib ta
„kes sa oled?” küsin mina
ta näeb sümpaatne välja
nii et ma usun
et ta ei ole täiesti
ettearvamatu inimene
keda ma peaksin hiljem välja viskama
ja siis ta räägib
et ta on lastekaitseametist
ja otsib ühte tüdrukut
kelle nimi on
Randi
ja kes on kodust
ära jooksnud
ja loomulikult ma
vastan et
tõsi küll, minu tütrel
on külaline, aga tema nimi on
Zara, Z-ga
ja samal ajal kui ma
seda ütlen, tunnen et
seda ta ei tee,
ilmselt mitte
ja siis näitab ta mulle pilti
ja see on Zara
kelle nimi tegelikult on Randi
ja kes on kodust ära jooksnud
ja keda otsitakse taga juba
neliteist päeva
„see on tema,” ütlen
ja siis jääb kõik vaikseks
ja rahulikuks, kuni
saabub politsei
ja viib ta minema
saadan neid alla
sinna kus bussid ringi pööravad
Randi
oma kilekottide
oma riietega
lähebki sinna suurde
politseibussi
ja ta näeb välja
nii väikene
nii eksinud
ja siis mõtlen ma oma tütre peale
kes on valetanud
kes on teda oma toas
peitnud
ma mõtlen
oma tütrele
kes ei hooli
ühiskonnast
autoriteetidest
õpetajatest
minu tütar
kes on anarhist
mässaja
miski mida ma oleksin tõeliselt imetlenud
kui ainult poleks seda tõsiasja
et mina ta isa olen
ja seega teatud autoriteet ise
ilma et see midagi tähendama peaks
ja pärastpoole tuleb mu tütar
tuppa
ja küsib, kas meie
helistasime politseisse
ja ma vastan
et ei, meie mitte
aga oleksime helistanud küll
kui me oleks teadnud et
Z-ga Zara
nimi on tegelikult
Randi
ja et tema ema
ei tea kus ta on
„aga kuidas te teada saite?”
küsib mu tütar
nagu see vastus
lahendaks kõik probleemid
nii algabki uus pühapäev
Tindveienis
samal ajal valendab seal väljas
lumi
nagu ennasttäis naeratus.
VARBLASEPARV
Mu kõrvale aia peale
maandub varblaseparv
ma ei näinud neid
olin omaenda inimlike
mõtete maailmas
aga see väike elu-
mühin
äratas mu üles
VAIKNE KÕNELUS
Istume teisel korrusel
tumepunaste telliskiviseinte vahel
ja sööme
mina, sina
ja su tütar
ja ma vaatan sind
sest sa oled nii ilus
ja sa ütled
et oled ainult
neli tundi maganud
aga need pidid olema
neli imelist tundi
mõtlen mina
mil sa
said jagu kõigist hirmudest
ja unustasid kõik
THIS NUMBER IS NOT IN USE
Sa helistad oma pojale
aga number
ei ole kasutusel
ja keegi ei tea
kus ta on
keegi ei tea
mida ta mõtleb
millised
plaanid tal on
ei CIA
ei NSA
absoluutselt mitte keegi
keegi ei tea
millega ta tegeleb
kuidas
ta päevad mööduvad
ei aita
satelliidid
ei järelvalve
ega spekulatsioonid
maailm täis
poliitikat
ambitsioone
kalkulatsioone
ei jõua temani
sina aga tahaksid
et ta täidaks
ühe ankeedi
minu nimi on
. . . . . .
mõtlen sellest, et
. . . . . .
ma tahan
. . . . . . . . .
ma olen õnnelik / ei ole õnnelik
tõmba vale variant maha
. . . . . . . . .
VARESED
Meie ümber on kõik hall
sest käes on öö
leiame end
väiksest pargist
väikses linnas
ja taevas meie kohal
on täis musti vareseid
mingi hääletute varjude
keeris või vool
ja me ise nimetute
statistidena
pealkirjata õudusfilmis
mida näidatakse kinos
kus pole publikut
see on
nagu pahaendeline
muinasjutt
mis kaob
kui kätte jõuab
päev
siis kui kõik saab
endale taas nime.
sisu