[VOT] Vadja keele sõnaraamat

eri-õmain: eri-õmmain Li eri-omain ~ eri-oman Lu, g eri-õmaizõõ: eri-omazõõ Lu eriline, ebatavaline | vn особый, необыкновенный
Lu ku süüb mokomaa vassumõissa, eri-omassa, vattsa algõb urnaa kui sööb niisugust võõrast (toitu), erilist, (siis) kõht hakkab korisema
Lu ivusõd õlla tulõõ karvaa, eb näütti, eri-omain juuksed on tulekarva, (see) ei meeldi, (on) ebatavaline
Li tämä on niku eri-õmmain inemin ta on nagu eriline inimene

itšävä Kett. K L M Kõ Lu J I itšäve Pi Ke J itšäv Lu J-Tsv., g itšäää: itšää J
1. igav; nukker, kurb | vn скучный; грустный, печальный
L dava·i pimepilkkua mäntšimεä, eb lie sillõ siz itšävä hakkame pimesikku mängima, sul ei hakka siis igav
M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta
Lu milla on itšävä mul on igav
Kõ millõõ tuli itšävä mul hakkas igav
Lu että tuskaa kottoa, ebõ·õ itšävä kas te ei igatse koju (kodu järele), kas (teil) pole igav (= kas te ei nukrutse)?
Lu tänäv on itšäv ilm, vihma ilm täna on nukker ilm, vihma(ne) ilm
Lu itšävä aika, jo sütšüzü tuõʙ nukker aeg, juba tuleb sügis
Lu vanaa inemizee elo on itšävä sütšüzü vana inimese elu on kurb sügis
I miheɢ siä õõd niin itšävä miks sa nii kurb oled?
M kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola see on niisugune rohi, kui hakkab kurb, (siis) ainult nuusuta seda, siis muutud rõõmsaks (lõbusaks)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba on kurb süüa
2. igatsus | vn тоска
J kotto on itšäv kodu järele on igatsus
J tšell on lidnaa itšäve, se tulkoo med́d́ee tšülää rl kel on linnaigatsus, see tulgu meie külla
Lu mill on itšävä valkaata leipää vai saijjaa mul on igatsus valge leiva või saia järele
Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa ma hakkan tema järele igatsust tundma, ma olen temaga harjunud
M lezzellä õli itšävä meessä lesk igatses (oma) mehe järele
Lu itšävässä inemin võip tuzgõtõ igatsusest võib inimene kurvastada
■
J rookõss kala on itšäv süvve luist kala on tüütu süüa

jätüᴢ K P M Lu Li J-Tsv. (Ja-Len.) jäätüᴢ Lu (I), g jätühsee: jätüsee M Li jätüse J ülejäänu, jääk, põhi; jäänus; adj ülejäänud | vn остаток, остатки; остальной
M suku sööp piiragaa, jätüz anttaaz [sic!] ääri-väjelee sugulased söövad piruka, ülejäänu antakse lapulistele
Lu jäätüssil kanfettia õsa ülejäänu (= ülejäänud raha) eest osta kompvekke
P kõm päivää piti tehä mõizaasyõ, a jätühset sis koton kolm päeva (nädalas) tuli teha mõisa(le tööd), aga ülejäänud siis kodus
I avitaɢ millõõ jäätühsiä, sõsaria i veĺd́ia süüttääɢ, pikkaraisia aita mul ülejäänuid, õdesid ja vendi, pisikesi, toita
Lu jätüz on taari, jääp taariss (õlle) põhi on taar, jääb taariks
Li supii jätüsee üli servää rüüppään supi jäägi rüüpan üle (taldriku)serva
Lu em miä võõrassa jäätüssä taho ei ma võõrast jäänust (= teiste jäetut) taha
K a jätühset kulakkaa pantii, jätühset sõrmõᴅ aga ülejäänud sõrmed suruti rusikasse
J jätüsed omenõt saap jo halvõpõssi müüvve ülejäänud õunu saab juba odavamalt müüa.
Vt. ka jäämä, jäänüᴢ

kattsoa Lu Li J Ku (Ränk Kõ-Len. Ra) kattsua Lu J Ku, pr katson Lu Ra J Ku, imperf kattsozin Lu J
1. vaadata | vn глядеть, поглядеть, смотреть, посмотреть
Lu däädä kuttsu meitä kattsomaa suurt kallaa onu kutsus meid suurt kala vaatama
J mitä nii väärii katsod minu pääle, vai õõt süämiᴢ miks sa minu peale nii viltu vaatad, kas oled vihane?
Lu mees meeb metsää, a vatsa katsob kottoo. säärimarja (Must. 159) mõist mees läheb metsa, aga kõht vaatab kodu poole? – Sääremari
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa)
Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää vs pealt vaadata on ilus, aga ei maksa midagi (= ei ole midagi väärt)
Lu katso silmill, elä kõrvill vs vaata silmadega, ära (vaata) kõrvadega
J kuu katsop taivass kuu vaatab taevast
J jot võõrõss ep puuttua, katso mill (et) võõrast (vara) ei puutuks, vaata (sa) mul!
Li katso oĺa, elä toku emmää vaata (ette), Olja, ära kuku jääauku!
Lu J katso ettee ~ J katso etteeᴢ vaata ette (= ole ettevaatlik)!
Lu päivä katsop takkaa, tääp kehnoa ilmaa päike vaatab tagasi, ennustab halba ilma
Lu siä ku meet kuhõõ, katso peräll kui sa kuhugi lähed, vaata järele (= pane tähele)
Lu tšümmenikka näütäp tüütä i katsop päältä kümnik näitab tööd (kätte) ja vaatab üle
J kattsoma tšeerolla altkulmu vaatama, põrnitsema
Ku miä saop tahtozin kattsoa, kui smeela siä ooᴅ mina, ütleb, tahtsin vaadata (= teada saada), kui julge sa oled
Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime koosolekul ja arutasime (vaatasime), kuidas paremini korraldada küla asju
J mentii võrkkoi kattsomaa mindi võrke vaatama (= kontrollima)
Ränk katsop rahnoa vaatab mesipuud (= võtab mett)
Lu mustalaizõd nämä kartoill katsottii mustlased, nemad panid kaarte (vaatasid kaartide pealt)
J tšäe kattsojõ hiromant (käevaataja)
2. vaatamas käia, külastada | vn посещать, посетить, навещать, навестить
Li saunnaiss ku mentii kattsomaa, siiz jutõltii, etti mentii katt-sõlaisiill. ain mentii kattsomaa kazvoparvõd i sukulaizõᴅ kui mindi nurganaist vaatama, siis öeldi, et mindi katsikule. Vaatama läksid ikka eakaaslased ja sugulased
Lu tuli kattsomaa kottoo tuli koju käima (vaatama)
3. järele vaadata, valvata, hoida | vn присматривать, смотреть (за кем-чем)
J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl (ema) pani (mu) väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma
J kattsozin velloo karjoi rl hoidsin venna karju
Lu botsmani, tämä katsoʙ koko parahoda meno pootsman, tema vaatab aurikul kõige järele
J papill on paha piika, ep katso lehmii perilee preestril on halb teenijatüdruk, ei vaata lehmade järele
Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõ kattsojõ lapsehoidja
4. hankida, muretseda | vn доставать, достать
J nüt tarz [= tarviz] õpõn kattsua nüüd on tarvis hobune hankida
5. katsuda, püüda (midagi teha) | vn стараться (сделать что-либо)
Lu meed lidnaa, ni katso õssaa ookapõssi, sõppaa vai tšentšämüssä (kui) lähed linna, siis katsu osta odavamini, rõivast või jalatseid
Lu tämä kõikõllõ viittää kattso petelle ta püüdis (tüdrukut) igati (igal viisil) petta

korttõri ~ korttõli J, g korttõrii ~ korttõlii J korter | vn квартира
tšen ni tulko tšüläsee, aim meilee toukõtaa kortterii kes ka ei tuleks külasse, aina meile saadetakse (lükatakse) korterisse
kahs võõrõss eletä meill korttõliᴢ kaks võõrast on (elab) meil korteris

kussaleeʙ M kussaleeɢ I kussle J kust-lee Ku kusagilt, kuskilt | vn откуда-то
I a sis kussaleeɢ võõraassa tšülässä tuli naizikko aga siis tuli kusagilt võõrast külast naine
I alko što li laŋkõji maalõõ kussaleeɢ kas puuhalg kukkus kusagilt maha?
J vdruk kussle joutu jäneᴢ äkki ilmus kuskilt jänes

laitõlla (Li-Len.), pr laittõlõn, imperf laittõlin frekv laittaa¹
kui, pakana, panetteli, veerast lasta [= võõrassa lassa] laitteli (Len. 302) rl kuidas, tige, manas, võõrast last laitis

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

murtaa K L P M Po Lu Li (Kett. R Kõ Ja-Len.) murta J-Tsv. murtaaɢ I, pr murran Kett. K R L P M murrõn Lu J murraa I, imperf murrin P M Lu J mursin J murrii I
1. murda; (kogemata) katki murda v. teha | vn ломать, сломать
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
P miε võtin, murrin ühie vanaa kannuo ma võtsin (kätte ja) murdsin ühe vana kännu (maast lahti)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa Vanka murdis (täis)kirjutatud lehe neljaks kokku (nelja ossa)
R a tšättä jalkaa elä murra aga kätt-jalga ära (endal) murra
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
I miä üh̆hee suhsõõ murrin ma murdsin ühe suusa (katki)
L nuorikkõ vikahtõmyõ murraʙ noorik teeb vikati katki
2. (ära) lõhkuda | vn разламывать, разломать, разбивать, разбить
L siltapuita älkaa murtagaa põrandalaudu ärge lõhkuge
Ja kase järtšü on matala i murrettu (Len. 241) see pink on madal ja lõhutud
I mahuvõõ nurmõlla on kahsi tšiv̆viä; õli baχattõri, tahtõ neillä tšivilöillä kreipostia murtaaɢ Mahu nurmel on kaks kivi; oli vägilane, tahtis nende kividega kindlust lõhkuda
3. välja väänata, nihestada | vn вывихивать, вывихнуть
Lu elä nii kõvassi pellaa, siä murrõd milta jalgaa vai tšäe ära hulla nii kõvasti, sa väänad mul jala või käe (välja)
Lu tšäsi on murrõttu, piäp panna paikõl käsi on välja väänatud, tuleb panna paika
4. painata, vaevata | vn наседать, мучить, измучить
M milla domovikka var̆raapõõ ovõssa murti mul varem majahaldjas painas hobust
M ühes talos koo perennaa murtõ opõzõõ ühes talus vaevas majahaldjas hobuse ära
■
J näd nee õllatši kaglaa murtõjõᴅ näe, need ongi kõrilõikajad (= kurjategijad)
J noh, jok nüt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd oled õppinud võõrast keelt purssima (murdma)?
P murrap tulla mussa pilvi tõuseb kiiresti (murrab tulla) must pilv
J noorikko kukossa kuttsu, ämmä kuttsu kuu valollõ, a siä vaa mursid murtšinaasõõ, siä loukkazid lounaasõõ rl noorik kutsus kukelaulust (alates), ämm kutsus kuuvalge ajal, sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks, sa lonkisid lõuna(söögi) ajaks.
Vt. ka murjata, murjota, murjuta, murrõlla

toomosõᴅ: toomosõt Lu-Must. pl. = toomussõᴅ
emä juttõõb poigalõ: isäs toob tõizilta mailta sillõ vassomasia toomosia (Must. 158) (muinasjutust:) ema ütleb pojale: su isa toob sulle teistelt maadelt võõrast külakosti

tšeeli Kett. K M Ja-Len. Lu Li Ra J I (R-Eur.) tšieli Kl-Set. K L P Po tšìeli Po tšeel Lu tšiel V Ko tšiili Kl-Set. keeli Ku (R-Eur.) ḱeeli (Ku) kiihel ~ kiel ~ kiäle Kr Чïѣли K-reg₂ Цï ́е́ли Pal₁ Ii-reg₁ Чï ́ѣли ~ Кïе́ли Pal₁, g tšeelee M Lu Ra J tšielie P tšeele R Lu J
1. keel (elundina v. selle osana) | vn язык (орган или часть его)
Ra ku inimezel on žaaru, siis tšeeli kuivaʙ kui inimesel on palavik, siis keel kuivab
P taitšinamarjoi ko seiᴅ, sis tšielie pεälie jäi niku taitšina, õli väntšelä maku magesõstraid kui sõid, siis keele peale jäi nagu tainas, oli lääge maitse
Ra viratoi poika, näütäp tšeelt paha poiss, näitab keelt
Lu õpõzõõ tšeeli hobuse keel
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
Lu lehmä lühzäp tšeelessä, kana muniʙ nokassa vs lehm lüpsab suust (keelest), kana muneb nokast
M lahsi ep pajattannu i nõiᴢ pajattamaa, tšeelee soonõt katkõuzivaᴅ laps ei rääkinud ja (korraga) hakkas rääkima, keelepaelad läksid lahti (keelesooned katkesid)
P tämä tšieliekaa paĺĺo tieʙ ta teeb keelega palju
Lu vet tšeeli eb väsü keel ju ei väsi
Lu tšeelekaa elä rutti, a tšäsiekaa tee vs keelega ära rutta, aga tee kätega
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk keel käib nagu mustlase nahkpiits
J tšeelt tšiim pitämä vaikima (keelt kinni pidama)
Lu siä piä tšeeli ampajee takana, miä sillõ pajatin salajutuu sa pea keel hammaste taga, ma rääkisin sulle salajutu
Lu eestä niku ilka on, a perää tšeeli jurmisuʙ algul on nagu häbi, aga pärast läheb keel julgeks
Lu ripup tšeelee õttsaᴢ, a em mälehtä pajattaa keele peal on, aga (ma) ei saa öelda
M mikä on meelezä, se on tšeelezä mis on meelel, see on keelel
M Ra peen tšeeli kurgunibu
J vituu tšeeli kliitor
2. keel, murre (suhtlemisvahendina) | vn язык, диалект (как средство общения)
L mi lintu, se on tšieli vs missugune lind, selline on (ka) laul (keel)
M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ, pajattaaz õmall tšeelel meie oleme kõik vadjalased, räägime oma keelt
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba hüljatud, kõik noored räägivad vene keelt
Po tõissa tšieltä tääʙ oskab teist keelt
Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel
Lu soomõõ tšeeli soome keel
K venäi tšeeli ~ I ven̆nää tšeeli vene keel
Li latyšaa tšeeli läti keel
Ra vad́d́akko tšeeli vadja keel
P J maa tšeeli vadja keel
Ra maa tšeeli isuri keel
Po meil taas tõin tšieli meil (= siin külas) on taas teine keel (murre)
L lintu pajatab ińiehmiizie tšielell (muinasjutust:) lind kõneleb inimkeeli
J noh, jok nütt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd õppisid võõrast keelt purssima (murdma)?
Lu lahzõl on pehmiä tšeeli lapsel on pehme keel (laps räägib pudikeelel)
J kummaa tšeeli on ḱerḱiäpi rl kumma keel on kergem
R lintu on tšeelele lipõa (Eur. 35) lind on libeda keelega
Ra se ko on lippaa tšeeleekaa, ni tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, nii vaid petab teisi
J tämä on terävää tšeeleekaa ta on terava keelega
J see ĺipitts jo tšäi tšeeleka (tšäi kaipamõᴢ) see lipitseja käis juba kaebamas
J tšeele täätejõ keeletundja, -oskaja
J tšeele täätemin keeleoskus
Lu tšeeli veep kiijevaa vs keel viib Kiievisse (keeleoskusega jõuab kaugele)
3. (kella)tila, -kõra; (võrgunõela) keel | vn язык (колокола, ботала); язычок (иглицы)
J tšelloo tšeeli ~ Lu kelloo tšeeli kella tila
Li drolli õli tehtü karrassa, tšeeli õli pantu süämie, tšeeli õli tehtü rautanaglassa krapp oli tehtud plekist, kõra oli pandud sisse, kõra oli tehtud raudnaelast
Li se on tšeeli tšävülä, puussa see on keel võrgunõelal (-käbil), puust (tehtud)
4. (pilli)keel | vn струна
J garmõnii tšeeleᴅ lõõtspilli keeled
J kannõlaa tšeeleᴅ kandle keeled
5. silmus | vn петля
R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko. pani aasat akkunale, tšeele tšehsi permatalle (Eur. 36) oh sina, petis toonela, meelitaja manala. Pani aasad aknale, silmuse põranda keskele
■
Lu ohoo, se ku johsi, nii tšeeli rintoil õli ohoo, küll see jooksis, nii (et) keel oli vesti peal
Li sill on kõvassi pittšä tšeeli sa valetad palju (sul on väga pikk keel).
Vt. ka gitarii-tšeeli, jännitšeeĺi, jänsitšeeli, maa-tšeeli, maaŋḱeeli, mätätšeeli, pitki-keeli, saksaa-tšeeli, soikkolaištšeeli, tšäpütšeeli, venäi-tšeeli

tšülä Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I (Ja-Len. Ma) kjülä (R-Lön.) külä R-Lön. Ku (Kõ J) külled Kr Чюла Tum., g tšülää K P M V Lu Li J tšül̆lää M I Ma tšüllää Po külää Ku
1. küla | vn деревня, село
R kõikk tšülä põĺi, koominaᴅ, saunaᴅ, katušiᴅ kogu küla põles, rehealused, saunad, küünid
V med́d́e tšüläz ühed vad́d́alaizõd õltii meie külas elasid (olid) üksnes vadjalased
Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid mööda külasid kõiksugust kaupa müümas
M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, lähme kalu ostma
M siz lähzin mehele kašseesam̆maa tšül̆lää üli kahõõ koo siis läksin mehele sessesamasse külasse kaks maja edasi
Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas
I hot́ i riigalõ ajjaaz a toĺko tšülässä tuuᴅ kussa (külanoorte lõbutsemisest:) ehk küll aetakse (varahommikul) rehelegi, aga (sina) alles tuled kusagilt külast
K tšehsi tšüläzä õli lõõkku i tšülää õttsaᴢ keset küla oli kiik ja (ka) küla otsas (oli)
M kane tšüläd õltii veĺikää tšül̆lää valtaa need külad olid Velikkä (küla) vallas (Velikkä mõisa järgi)
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin ära arvata, kust külast ta on
M tšülätee on tšül̆lää välizä külavahetee on küla vahel
Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee taloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme (talu)majapidamist
Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ üks seinakell oli külas
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
J tšülää rahvõs koppiup suimõlõõ külarahvas koguneb (küla)koosolekule
Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime (küla)koosolekul ja arutasime, kuidas küla asju paremini korraldada
I siinä tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ siin aeti küla lehmi hommikul karja
I kõõs tšül̆lää ärtšää piizimmäɢ, tožo sõisi õvvõza kui pidasime küla (ühist) pulli, (siis see) seisis samuti siseõues
M tämä on tšül̆lää taarosta ta on külanõukogu esimees (külavanem)
Lu tšülää vanõpikko külavanem
M tšül̆lää vahti ~ J tšülä vahti küla öövaht
J tšülää polkovnikka küla karjane (karjase naljatlev hüüdnimi)
Lu ort́ju õli tšülää vahiᴢ Ortju oli küla vahis (= oli küla öövaht)
2. küla, külarahvas, külaelanikud (= teatava küla elanikud) | vn деревня, поселяне, жители деревни
Lu tšülä tšäütii herral tüüᴢ (kogu) küla(rahvas) käis mõisas tööl
Lu koppihus koko tšülä kogu küla kogunes (kokku)
M koko tšülällä mentii puhassamaa krot̆tii pes̆sii kogu külaga mindi (heinamaad) mutimullahunnikutest puhastama
I med́d́ee sõvaᴅ, tšül̆lää sõvad õlivat tällä meie rõivad, küla (poolt antud) rõivad olid tal (= karjasel)
M kõik piti sööttää i sõvõtta tšülällä (karjast) tuli küla(rahva)l sööta ja rõivastada
3. küla, maa (vastandatult linnale) | vn деревня (в отличие от города)
Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik
M tšüläs kussa rah̆hoo ep saatu lahzukkõizõᴅ maal (külas) ei saanud lapsukesed kusagilt raha (teenida)
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuue aastane, kui petrooleum(ilamp) külasse toodi
Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal ei ole noori inimesi (noort rahvast), aina vaid surrakse
J tšülää inimin järestä tunnub lidnlaizõss külainimese tunneb linnainimese kõrval kohe ära
M siin jo mentii tšül̆lää tüöᴅ [= tööᴅ] siin algasid juba maatööd
J tšülä eläjõ ~ tšülää meeᴢ maainimene, külaelanik
J tšülää škoulu külakool
4. küla, võõras pere, võõrad inimesed (vastandatult kodule, oma pere inimestele) | vn деревня, чужие (в отличие от своих, от своей семьи)
I tšül̆lää naizikko, missä siä tääᴅ võõras naine, kust sa (meie asju) tead?
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled külas hea, kodus koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
P elä tšäü paĺĺo tšülää, tšülä väitäp tšüüneliisee rl ära käi palju külas, küla veab (sind) pisaraisse
J meill ebõ·õ võtõttu võlgõssi epko tšüzüttü tšülässe rl meil ei ole võetud võlga ega palutud külast (laenu)
M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama
J elä kuuntõlõ tšülää ära kuula küla (= võõraste nõuandeid)
Lu naizikko tšäüp paĺĺo tšüllää naine käib palju kodunt ära (külas)
Lu tšülää tšäüjä külaskäija (= inimene, kes ei püsi kodus)
J tšülää tšäüttši ~ tšülää tšäümin külaskäimine
M tšül̆lää naizikko paŋgõt kõrjaaʙ, koira kõrõtaa, semperäss elä vahi tšüllää külanaine peidab panged, (küla) koer kaelkoogud, seepärast ära vahi küla poole (= küla ei soovi head)
Lu tüttö tuli tšülääle kahõssi nätelissi (pärast pulmi:) tütar tuli kaheks nädalaks külla (= koju võõrusele)
R tšülä poisit poolet velljet (Eur. 39) rl külapoisid, poolvelled (= võõrad)
K ku suku meneb vällää, sis kuttsuass tšülää vätši (pulmakomme:) kui sugulased lähevad ära, siis kutsutakse (lauda) külarahvas
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba on kurb süüa
I tšül̆lää meez nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
■
Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää kk näe, kuidas sobiti (lepiti kokku): nüüd tehti kirik keset küla
Ra tšülä golupka kodutuvi.
Vt. ka kala-tšülä, meitšülä, naapuri-tšülä, tšehsitšülä

urnaa Kõ Lu (Ra J) urna J-Tsv., pr urnaʙ Kõ Lu J urnõʙ J, imperf urnni Lu Ra J
1. nurruda, nurru lüüa (kassi kohta) | vn мурлыкать
J silot kattia, tämä algõb urnaa silita kassi, ta hakkab (siis) nurruma
Kõ katti urnaʙ kass lööb nurru
2. koriseda (kõhu kohta) | vn бурчать
Lu ku süüb mokomaa vassumõissa, eriomassa, vattsa algõb urnaa kui (inimene) sööb mingisugust võõrast (toitu), erilist, (siis) kõht hakkab korisema
Lu vattsa mill urnaʙ mul kõht koriseb
3. krooksuda (konna kohta) | vn квакать
Ra konnad urnõttii konnad krooksusid
4. kräunuda, (rämedalt) näuguda (kassi kohta) | vn мяукать
J kui martti kuu, nii katid urnõta kui (tuleb) märtsikuu, siis kassid kräunuvad
J kehtaat ko siä kuunõll katii urnõmiss, ku ed aja tätä väĺĺä kuidas sa jaksad kuulata kassi kräunumist, et ei aja teda välja?
5. möirata, möriseda (karu kohta) | vn рычать
J karu urnaʙ karu möirgab
6. J-Tsv. kriiksuda, kääksuda | vn скрипеть
7. fig manguda, nuruda | vn клянчить, упорно просить
J elä urnõ, et saa (lapsele öeldakse:) ära mangu, ei saa!
J miä tšiire annõn urnõjoilõõ taka poolõõ mangujaile (= nurumisega tüütavatele lastele) annan ma ruttu vastu tagumikku.
Vt. ka urisa

vassumõin P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Al.) vassumõinõ Lu J vassomõin P, g vassumõizõõ Lu Li J
1. võõras, tundmatu | vn чужой, незнакомый
Li vassumõin ińemin, tämä mill ebõ·õ tuttava võõras inimene, ta ei ole mulle tuttav
Lu tämä nuuskaaʙ, vassumõissii inemisii nuuskaaʙ tema (= koer) nuusutab, võõraid inimesi nuusutab
Kõ tõisiiss tšüliss tultii võõraizii, i vassumõizõt kõikk tultii teistest küladest tuldi külla, tundmatudki, kõik tulid
Lu ku süüb mokomaa vassumõissa, eri-omassa, vattsa algõb urnaa kui (inimene) sööb niisugust võõrast, erilist (toitu), (siis) kõht hakkab korisema
P vassumõin ńako võõras nägu
2. uus, uustulnukas, vastne | vn новый, новичок
J paĺĺo said vassumõisia sõnoita (küsitlemisel) said palju uusi (vadja) sõnu
Lu vanõp matrossi, tämä õpõtti vassumõisia vanemmadrus, tema õpetas uusi (= madruseid, uustulnukaid)
Lu vassumõin matrossi uus madrus
3. värske | vn свежий
Kett. vassumõissa veestiä värsket uudist.
Vt. ka vassainõ, vassan, vassomain, vassomanõ, vassonõ¹, vassõin, vassõn

vertamin J-Tsv., g vertamizõ J etteheide | vn упрёк, попрёк
tämä haukkumiss ja vertamiss em või terppiä tema haukumist ja etteheitmist (ma) ei või kannatada
kül on raŋkk süvve võõrõss leipä, ku tämä vertamizõka on annõttu küll on raske süüa võõrast leiba, kui see etteheitega on antud

võõraᴢ Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Ja) võõrõᴢ J vyõraᴢ L P vieraᴢ (R) võeraᴢ R (K) veeraᴢ Ku, g võõraa K L P M S Lu J I vyõraa L võera R-Lön. veeraa Ku
1. võõras, külaline (ka Kattila lähikülade inimesed) | vn гость, чужой, посторонний
K katti pezep silmiitä, võõrait tulõʙ kass peseb silmi, võõraid tuleb
K sukulaizõd i võõraat kutsuttii sugulased ja võõrad (= lähikülade inimesed) kutsuti
Lu peettii võõrõiziz neitä neid peeti külalisteks (= neid võõrustati)
K võõraat tulivat tõizõss tšüläss võõrad tulid teisest külast
M ku tšäüsi võõraz eittsee, pooltõiss rubĺaa mahzõttii kui käis võõras õitsil, maksti (talle) poolteist rubla
Lu kui sukkaa [sic!] bõllu, võõraat tultii talkoossõõ kui sugulasi polnud, tulid võõrad talgu(te)le
J suur võõraz ain pantii lavvaa õttsaa ikonkolkkaa tähtis külaline pandi alati laua otsa ikooninurka (istuma)
J võõrõssi jäämä võõraks jääma
M tuli inehmin võõraz võntolain tuli inimene, võhivõõras
Li võho võõraᴢ võhivõõras
2. adj võõras | vn чужой, чуждый
P mentii liukumaasyõ vyõraasyõ tšülεäsie mindi võõrasse (= teise) külla liugu laskma
Lu i võõraad naizõt tultii kattsõlaizil ka võõrad (= teiste külade) naised tulid katsikule
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
Lu täll on parikkõ, võõraad ivusõᴅ tal on parukas, võõrad juuksed
L vyõraa naizyõkaa tantsiᴅ tantsid võõra naisega
Lu tämä võõrass pilliä müü tantsiʙ, izzee p tää mittää ta tantsib võõra pilli järgi, ise ei tea midagi
K en nõis tuntõmaa kui tätä üvüttämää võõrass isää emää (Mäg. 118) (pulmaitkust:) ei tea, kuidas teda, võõrast isa (ja) ema, heaks muuta (= ei tea, kuidas äia ja ämma meele järele olla)
P kui võõraas paikkaa minuu elää (Mäg. 98) kuidas võõras kohas hakkan elama
J võõrõz maa võõras maa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane.
Vt. ka kookkavõõraᴢ, vipovõõraᴢ, võhovõõraᴢ

üvüttää Ra (K Lu), pr üvütän Lu, imperf üvütin heaks teha, heaks muuta | vn удабривать, удобрять, удобрить
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa meele(olu jälle) heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse meel heaks, aga pahale tehakse pahaks
K a nüd menen suurõõ uolõõsõõ võõraa taluosõõ. en nõis tuntõmaa üli riχee tulõmaa, en nõis tuntõmaa kui tätä üvüttämää võõrass isää emää (Mäg. 118) (pulmaitkust:) aga nüüd lähen võõrasse tallu suure mure sisse. Ei tea, kuidas üle toa minna, ei tea, kuidas teda, võõrast isa (ja) ema, heaks muuta (= ei tea, kuidas äia ja ämma meele järele olla).
Vt. ka üvöittää