[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hel´otõlõma v <hel´otõllaʔ, hel´otõlõ> liigutama, heljutama, õõtsutama ▪ poisś .mänge edimält vask´pilligaʔ, kuningas nakaś jo hel´otõllõma (muinasjutust) poiss mängis alguses vaskpilli, kuningas hakkas juba [end] õõtsutama; tulõʔ õks no, tuul´, .toukaʔ rüki, hel´otõllõʔ hill´okõtsi (rahvalaulust) tule nüüd, tuul, tõuka rukist, heljuta tasakesi; kui Peko õks jäl .uhjo hel´otõllõs, valimit valvaskõllõs (rahvalaulust) siis kui Peko jälle ohje liigutab, päitseid kõlistab. Vrd hel´otama, hõl´otama, võõgᴜtama

.kaartõ|leht´ s <.kaartõ|lehe, .kaartõ|.lehte> mängukaart ▪ .kaartõleheʔ ommaʔ esänd ni imänd ni soldat´ mängukaardid on kuningas ja emand ja soldat

kulusahe adv folk uhkelt, toredasti ▪ kõiv õks sis keelilä kõ̭nõli, ossaʔ kuugiʔ kulusahe (rahvalaulust) kask siis häälekalt kõneles, oksad kukkusid (käona) toredasti; kuningas õks sis käve kulusahe, taaraste tasatsõhe (rahvalaulust) kuningas käis uhkelt (tähtsalt), ülikud alandlikult; päiv õks sis tehnäś terävähe, kulusahe kumardõlli (rahvalaulust) päike tänas teravalt (eredalt), uhkelt kummardas

künnütämä v <künnütäʔ, künnüdä> , küünᴜ̈tämä <küünᴜ̈täʔ, küünüdä> küünitama ▪ nigu ma kätt küünüdi, nii pikk´elläi tsusaś nagu ma käe sirutasin, nii uss nõelas; nigu künnüt´ säält vett .võtma, nii saiʔ käeʔ .tütrigulõ (muinasjutust) nagu ta sealt [elu]vett võtma küünitas, nii said [käteta] tüdrukule käed [tagasi]; vanahalv küünᴜ̈t´ säält juvvaʔ, a kuningas tougaś .arki .sisse (muinasjutust) vanapagan küünitas sealt jooma, aga kuningas tõukas ta sinna üleni sisse; kohe‿ks .heitäʔ herrä lint´, säksa‿ks kübäräʔ künnütäʔ (rahvalaulust) kuhu heita härra lint, saksa kübarad küünitada; kohe ma kübärä küünüdä, sõsarõ sõba .laoda (rahvalaulust) kuhu ma kübara küünitan, sõsara sõba laotan. Vrd künnähütmä, künnütelemä

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

leppümä v <leppüdäʔ, lepü> rahunema, leebuma; pehmenema ▪ ni kuningas leppü ka viil är (muinasjutust) ning kuningas muutus ka veel leebeks; mi olõ lepo suku, vohopaadsa painatuist, lepo om hüä leppümä, vohopaats .painuma (rahvalaulust) me oleme lepa sugu, paakspuu hõimust, lepp on hea leebuma, paakspuu painduma. Vrd .miildümä2, reevähtümä

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

.puusli s <.puusli, .puuslit> , .puusle P <.puusle, .puuslet>
1. pühapilt, ikoon ▪ .puusliʔ ommaʔ pühäʔ joʔ, mis ommaʔ pühäs saanuʔ, kojoʔ vai pühäseʔ ikoonid on pühad ju, mis on pühaks saanud, kujud või pühapildid; kuningas lätś kerikohe ni näkk´ .veiga ilosa .puusli, kodo tull´, sis kõnõl´ sulasõlõ kah, õt ma näi .veiga ilosa naase .puusli pääl (muinasjutust) kuningas läks kirikusse ja nägi väga ilusat pühapilti, tuli koju, siis rääkis sulasele ka, et ma nägin väga ilusat naist pühapildi peal; võti‿ks puust tä .puusliʔ, katś pühäst kallutõlli (rahvalaulust) võttis ta põuest ikoonid, kaks pühapilti paigutas [ristiisa noorpaari istmete kohale seinale]. Vrd .puustli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ sorokasvet, nelä.kümne .puusli päiv, sis küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev, neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; Mikul´ om .poissa .puusli, nurmõ .kaeja Mikul on meeste pühak, põldude ülevaataja (kaitsja); kuulõʔ õks sa Mikul´, hüä miisś, Paasakõnõ, puhas .puusle (rahvalaulust) kuula sa, Mikul, hea mees, Paasakene puhas pühak. Vrd .puustli

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

sukundkiʔ, sukundkeʔ P adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ olõ‿i sukundki .põldu pole põrmugi põldu; kunigas saa‿as minnäʔ sukundkiʔ (muinasjutust) kuningas ei saanud kohe sugugi minna; .naksivaʔ soeʔ hobõst .süümä kõrragaʔ, a .poiśkõst putu‿s sukundkiʔ (muinasjutust) hundid hakkasid kohe hobust sööma, aga poisikest ei puutunud üldsegi; kaess, õt kulla unikol pääd imp sukundkeʔ olõ‿i otsah P (muinasjutust) vaatab, et kullahunnikul pole enam sugugi tippu otsas. Vrd sukugiʔ, sukundõ

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

tõ̭na s <tõ̭na, tõ̭nna> , tõ̭õ̭na <tõ̭õ̭na, tõ̭õ̭nat> varbaed ▪ tõ̭na tulõ ar iist .laotaʔ, saa‿i muido .kündäʔ varbaed tuleb eest ära lammutada, muidu ei saa künda; tõ̭nna tetti, mis .päivä valmistõdi, tuu .üüse lagosi .maaha (muinasjutust) varbaeda tehti [küll], [aga] mis päeval valmistati, too lagunes öösel ära; kuningas taht, et tekeʔ tõ̭na, a Pühä-.Maaŕa taht .müürü (muis) kuningas tahab, et tehke varbaed, aga Püha-Maarja tahab müüri (Petseri kloostri ehitamisest); veleʔ teiväʔ õks sääl .aida virgastõ, tõ̭õ̭na .aida tõ̭õ̭meeli (rahvalaulust) vennad tegid seal aeda virgasti, varbaeda tõemeeli (hoolega). Vrd tõõna

varets s <varedsa, varetsat> loss ▪ kunigas .viidi varetsahe kuningas viidi lossi; läteh juusk .õkva kuniga varedsa ala allikas jookseb otse kuningalossi alla; tśura lätś kuniga varetsa ette ja sääl kõnõli, õt ma taha kuniga tütärd arʔ .arstiʔ (muinasjutust) noormees läks kuningalossi ette ja rääkis seal, et ma tahan kuninga tütre terveks ravida. Vrd losś

.väärd´mä v <väärdäʔ, väärä> väärama; maha murdma; võitma ▪ a sai tuu kuningas kõvõmb, väärd´ timä är ni riiś tedä (muinasjutust) aga too kuningas sai (osutus) tugevamaks, võitis ta ära ja riisus ta paljaks. Vrd .väärämä

üleb|.sootśka s <üleb|.sootśka, üleb|.sootśkat> , ülemb|.sootśka <ülemb|.sootśka, ülemb|.sootśkat> ülemsootska, Peko asemik ▪ muidõ pargɪh ollɪʔ üleb.sootśka ja tõõsõʔ .sootśkaʔ teiste hulgas olid ülemsootska ja muud vanemad; õgal kuningriigipääväl valɪtas .vahtsõst kuningas Peko asõmik, Setomaa ülemb.sootśka igal kuningriigipäeval valitakse uuesti kuningas Peko asemik, Setomaa ülemsootska