[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.enkśna s <.enkśna, .enkśnat> hrv mürin, kõmin ▪ vanaesä selet´: ku .prantsus .Moskvah käve, sis ku siih kõrva pannɪʔ .vasta maad, sis kuulɪʔ .enkśnit vanaisa seletas: kui prantslased Moskvas käisid, siis kui siin panid kõrva vastu maad, siis kuulsid kõminat. Vrd hõrrin, .jõnksna, kärrin, mürrin

etᴜ̈s s <etüse, etᴜ̈st> hrv esik ▪ .rõivaʔ .panti sanna etüsehe riided pandi sauna esikusse. Vrd edine

.heonõ adj <.heodsõ, heost> hrv higine ▪ latsõl .heonõ .hammõkõnõ säläh, pia tä .haigõst jää‿iʔ lapsel higine särgike seljas, pea ta siis haigeks ei jää; sulasõl ots .heonõ, pää .heonõ, .heodsõʔ käeʔ sulasel on otsmik higine, pea higine, käed higised. Vrd .hiine

.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakaval ▪ taal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osav ▪ timä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetne ▪ kotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi

hino adj <hino, hinno> hrv lollakas, napakas ▪ hino .muudu tä oll´, olõ‿õs targa .muudu lolli moodi ta oli, ei olnud targa moodi. Vrd tohmak, ullinõ

hõrkatama v <hõrkataʔ, hõrgada> hrv (pead) keerutama ▪ varõs mutku hõrkatas .päägaʔ vares muudkui keerutab pead

hälgᴜ̈tämä v <hälgᴜ̈täʔ, hälgüdä> hrv õrritama ▪ veli hälgᴜ̈täs pinni, pakk .leibä, a anna‿iʔ vend õrritab koera, pakub leiba, aga ei anna. Vrd härgᴜ̈tämä, tsütsätämä

hänästümä v <hänästüdäʔ, (ta) hänästüs> hrv pehkima, hapraks muutuma ▪ ärʔ hänästüs puu pikä pääle ni rõivas kah puu pehkib pikapeale, riie niisamuti. Vrd habrastuma, hämästümä

isohuś s <isohusõ, isohuist> hrv äkiline isu ▪ söögi isohuś tull´ pääle korraga tuli söögiisu peale. Vrd himo, isahus, iso

jarak s <jaragu, jarakut> hrv puujändrik ▪ jaraguʔ kasusõʔ ütsindä, .õigõt puud olõki‿iʔ [siin] kasvavad üksnes puujändrikud, õiget puud ei olegi

jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrik ▪ mis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa

kark´ s <kargi, .karki> hrv kantsik, piits, nuut ▪ härätsoori kark´, tuu om hallᴜś härjasoorast kantsik, too on valus; ku võtt´ härätsoori kargi ja and´ tõõsõlõ üle kühmä, sis oll´ vesi silmɪst väläh kui võttis härjasoorast kantsiku ja andis teisele üle turja, siis oli [tollel] vesi silmist väljas. Vrd karbatś, piitsk, ruusk

kihhe adj <kihhe, kihhet> hrv kehakas; tüse, paks ▪ kihhe miisś vai elläi, sääne paks kehakas mees või loom, selline paks. Vrd jämme, kihäkäs, kihälik, kihäne, paks, rähmɪk2, räänɪkas

kihäne adj <kihädse, kihäst> hrv kehakas, rammus ▪ sääne tubli kihäne lehm om, olõ‿õi määne luinõ selline tubli rammus lehm on, pole mingi kondine. Vrd jovvuline, kihhe, kihäkäs, kihälik, lihhav, rammᴜh, .ramsa, rähmɪk2, rähmɪkas, räänɪkas

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutuma ▪ oodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!

.kistrik s <.kistrigu ~ .kistriku, .kistrikku> hrv vistrik ▪ .kistrikᴜʔ ommaʔ .sääntseʔ .väikeseʔ naglakõsõʔ iho pääl vistrikud on sellised väikesed vinnid kehal. Vrd haŕas, nagõ̭l, tõ̭ir1

koerm s <.koermõ, .koermõt>
1. konnakudu ▪ lumbi pääl ommaʔ kunna .koermõʔ tiigi peal on konnakudu. Vrd .koelmu, .koermu, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
2. hrv kalamari ▪ kudu kala .koermõʔ kudeva kala mari. Vrd mari

koha adv hrv suunas, poole ▪ nulga koha nurga suunas; .hiitkeʔ är .külge maad, .nulka koha, mis tä iih om! visake kõrvale, nurga poole, mis ta on [siin] ees!

korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kana ▪ teil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)

krooḿ I s <kroomi, .kroomi> hrv raas, krööm ▪ .kroomi .leibä es olõʔ raasu[gi] leiba ei olnud [järel]. Vrd kipõń, krüüḿ, raas

kruntś s <kruntśa, .kruntśa> hrv palmik, keerus (linast, riideräbalateest) ▪ mi kutsu plett´, Olohkuva .Paali naane kutś õks krunt´sas, timä Puravitsast tuud meie ütleme [palmiku kohta] plett, Olohkova Paali naine nimetas ikka kruntsaks, tema [oli] Puravitsast [naiseks] toodud. Vrd koss, plett´

kuulussehe adv hrv (sõjaväe)teenistusse, kroonusse ▪ jäi no kuulussehe, et .võlga .massaʔ jäi nüüd teenistusse (kroonusse), et võlga maksta

kõgɪstõlõma v <kõgɪstõllaʔ, kõgɪstõlõ> hrv pidevalt toksima ▪ kuri tege reke, kõgɪstõlõs kõdarit, mino sõsaŕ .näütäs tuld (muinasjutust) kurat teeb rege, [muudkui] toksib kodaraid, minu õde näitab tuld

käänäṕ s <käänäbi, käänäpit>
1. hrv varga peiduurgas, peidukoht ▪ varastõt kraaḿ om .noihhi käänäpihe käkɪt varastatud kraam on nondesse peidukohtadesse peidetud
2. hrv riugas ▪ .vargal ommaʔ kõ̭ik´ käänäbiʔ .selgeʔ vargal on kõik riukad teada

käärdna|hais s <käärdna|haisu, käärdna|.haisu> hrv kõrbelõhn, kärsahais ▪ käärdnahaisu seeh mi või‿iʔ ollaʔ me ei suuda kärsahaisu sees olla. Vrd kärd|hais, kärsä|hais

.könge adv hrv kängu ▪ inemine jääss .könge, kasu‿iʔ, veerᴜ̈s kui kanamuna, jämme, lühkokanõ inimene jääb kängu, ei kasva, veereb nagu kanamuna, paks, lühike; põrss jääss .könge põrsas jääb kängu

lokk s <loka, lokka> hrv noor kaun, lest ▪ mis ti kakudõʔ, .veikoʔ lokaʔ viil mis te katkute, väikesed lestad alles. Vrd kõdõ̭r, lakk3

lõhm I s <lõhmu, .lõhmu> hrv pärn, lõhmus (Tilia cordata) ▪ lõhmu niidseʔ pärnaniine ribad. Vrd lõhmupuu, lõhmᴜs, pähn, pähnä|puu

.mõisli I s <.mõisli, .mõislit> hrv tarkus, vigur ▪ täl ommavaʔ kõ̭ik´ .mõisliʔ seeh tal on kõik tarkused sees; sul kõ̭ik´ .mõisliʔ .selgeʔ sul kõik vigurid selged. Vrd koredsiʔ, kunst´, .kunst´uś

.naislõma v <naisõldaʔ, .naislõ> hrv naituma, naist võtma ▪ kunas sa .naislõma nakat? millal sa naist võtma hakkad?

nõsõtama v <nõsõtaʔ, nõsõda> hrv kergitama, tõstma ▪ .ristäm nõsõt´ latsõ hällᴜ̈h .istma ristiema kergitas lapse hällis istuma; ku tenᴜ̈späävä näüdätäs .tsialõ .päivä, sis .võetas tä kõrvust kinnɪʔ ja nõsõtõdas ülest kui tõnisepäeval näidatakse seale päikest, siis võetakse tal kõrvust kinni ja tõstetakse üles. Vrd kergᴜ̈tämä, .nõstma

pagand´ s <pagandi, pagandit> hrv pagan, kurat; kirumissõna. Vrd halv, juudas, kurat´, .perkläne, pokan, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ, äitś

.piidli1 s <.piidli, .piidlit> hrv piibel ▪ vanaʔ .piidliʔ, kiräʔ, noidõgaʔ nõiuti vanad piiblid, raamatud, nendega nõiuti. Vrd .piibli, .piigli1

pilat´ P s <pilade, pilatet> hrv pilak, peerupiht ▪ tä saisaś läve pääle, võtt´ tuu pikä pilade jala, tapṕ ar tõõsõ tarõ läve pääle ta seisis läve peale, võttis tolle pika pilaku jala (tulejala), tappis teise toa lävel ära. Vrd pilahk´

poorɪtama v <poorɪtaʔ, poorida ~ poorɪta> hrv vaidlema, riidlema ▪ kiä olõ‿i rahul, poorɪtas kes pole rahul, [see] vaidleb. Vrd .hanklõma, .hiiskõlõma, jagõlõma, .jahtlõma, kedsimä, poońatama, poonɪtama, .tanklõma, tśagõlõma

postel´ka I s <postel´ka, postel´kat> hrv aluskott ▪ meil kutsᴜtas õks posteli kott´, aʔ mõ̭ni kuts ka postel´ka meil kutsutakse ikka voodikotiks, aga mõni ütleb ka aluskott. Vrd postel´

.prantśma v <.prantsiʔ, prandsi> hrv priiskama, pillama ▪ ma prandsõ raha üles ma priiskasin raha maha. Vrd .hõiskama, .prannama

protś s <protsi, .protsi> hrv lörts, lobjakas ▪ lumõ.protsi tulõ .maaha lumelörtsi sajab maha. Vrd lobi1, lobjak, lopś1, lortś1, räbo, räss, solṕ

pussilõ adv hrv mossis, tusaselt ▪ kõ̭gõ pussilõ käüse, mokaʔ trompsɪh alati käib ta tusaselt, huuled torus. Vrd morsɪh, põssɪh, põssilõ, tordoh, trompsɪh

putsaŕ s <pudsaŕa, pudsaŕat> hrv sulg ▪ kikkal ommaʔ pikäʔ pudsaŕaʔ hanna küleh kukel on sabas pikad suled. Vrd putsai

põhk|hiiŕ s <põhk|hiire, põhk|hiirt> hrv rott. Vrd joosɪtõlija, võhl2, võhn, võhr

.rutsja I s <.rutsja, .rutsjat> hrv oja ▪ kapst.maaŕapääväst om hauǵ .rutsjah ja kurǵ kuh´apesäh paastumaarjapäevaks on haug ojas ja kurg kuhjapesas. Vrd uja

.soht´ma v <.sohtiʔ, sohi ~ sohvi> soovitama; hrv sokutama ▪ ma sullõ sohvi hüä naase ma soovitan sulle head naist; .kullõ‿i ma su .soht´mist ma ei kuula su soovitust; timä .sohtõ mullõ ja ma tei ka ja lätś .häste tema mulle [seda] soovitas ja ma tegin ka [nii] ja mul läks hästi

sugaritsatama v <sugaritsataʔ, sugaritsada> hrv särmeid raiuma, peerulõmmust peenemaid halge e sugaraid raiuma ▪ lõmmuʔ sugaritsatas .kirvõgaʔ ta raiub lõmmud kirvega särmeteks. Vrd suga.ritśma

tahvatama v <tahvataʔ, tahvada> hrv tahuma ▪ nöörä .perrä tahvatõdas hirt palki tahutakse nööri järgi. Vrd .lüümä, tahotsõma, .tahvama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma

tśahkardama v <tśahkardaʔ ~ tśahkardadaʔ, tśahkarda> hrv närima ▪ minev.aast´aka meil oll´ .veega pall´o ubinet, kages mi näid tśahkardemmeʔ P piltl mullu oli meil väga palju õunu, vaat kus me neid [alles] jahvatasime. Vrd .tśausk´ma, .tśaust´ma, tsälgᴜtama, .tsälk´mä

tsibi|.hämbläne s <tsibi|.hämbläse, tsibi|.hämbläst> hrv linavästrik (Motacilla alba) ▪ kõivu.mõtsu seeh laul tsibi.hämbläne kasemetsades laulab linavästrik. Vrd .hälläne, .hälläskene, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.händläne, tsibi.härbläne

tsisask´ s <tsisaski, tsisaskit> hrv sisalik. Vrd sisask´1

.tsork´ma v <.tsorkiʔ, tsorgi> hrv lirtsuma ▪ vesi tsork´ saabastõ siseh vesi lirtsub saabastes; mul .saapaʔ .tsork´vaʔ mul saapad lirtsuvad. Vrd .tsolkśma

tutᴜtaja s <tutᴜtaja, tutᴜtajat> hrv vaenukägu, toonekägu (Upupa epops) ▪ tutᴜtaja tege nii: tuu-tuu-tuu vaenukägu häälitseb nii: tuu-tuu-tuu. Vrd tooni|kägo

virrul adj <virula, virulat> hrv paha, kuri ▪ taa om virrul hopõn, jalagaʔ lööse see on kuri hobune, lööb jalaga. Vrd kuri, tikõ

äüntś adj <äündsi, .äüntsi> hrv ainuke ▪ sa olõt mu äüntś sõ̭sarakõnõ sa oled mu ainuke õeke. Vrd ainukõnõ, ainus, äinᴜ̈ś

üdse adv hrv ainult, puha ▪ viiʔ lehmäʔ, koh om viil hää hain, üdse ristɪkhain vii lehmad sinna, kus on veel hea hein, puha ristikhein. Vrd pal´as, ütsi

õ̭nnõldu indekl adj hrv õnnetu ▪ äkiline õ̭nnõtus tull´, määne kah´o, õ̭nnõldu ineminõ juhtus äkiline õnnetus, milline kahju, õnnetu inimene. Vrd õ̭nnõdu