[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

illanõ adj <illadsõ, illast> / <.ildsõ, .ildsõt L> / <.iltsõ, .iltsõt L>
1. hiline ▪ illadsõʔ viläʔ lääväʔ mõ̭nikõrd hukka hilised (hilja külvatud) viljad lähevad mõnikord hukka; üteʔ kadaja maŕa ʔ ommaʔ .iltsõmpaʔ, nuuʔ saavaʔ sügüsetseh jaoh .valmist ühed kadakamarjad on hilisemad, need saavad sügisesel ajal valmis; .iltsõst jäi rüä tegemine rukkikülv jäi hiljaks; päiv om jo .iltsõh .lõunõh on juba õhtupoolik. Vrd illak, illakunõ
2. hiljutine ▪ .iltsõ ao iist käve siih hiljuti ta käis siin

istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1

.jõnkśma v <.jõnksiʔ, (ta) jõnkś> põruma, kõikuma; põrutama ▪ ratastõ pääl istᴜt, tõrgᴜtas, rattaʔ .jõnkśvaʔ vankril istud, raputab, vanker põrub; nuuʔ jäl lasiʔ ummi suurtõtükkegaʔ tälle pääle, nigu .jõnksõ õ̭nnõ nood jälle tulistasid oma suurtükkidega tema pihta, nii et põrutas kohe. Vrd .jankśma, kukkõlõma, .kungõlõma, .kõikuma

katsi|ratsakõllaʔ ~ katsi|ratsikõllaʔ adv kaksiratsi ▪ katsiratsakõllaʔ istᴜt hobõsõlõ .sälgä kaksiratsi istud hobusele selga; katsiratsikõllaʔ õks istᴜta‿i kirstu pääl kaksiratsi ikka kirstu peal ei istuta. Vrd katsi|ratsi

kõrrakasõ, kõrrakõsõ adv vähekese, veidi ▪ ma kõrrakasõ .aigo .istõ sääl ma veidi aega istusin seal; kõrrakõsõ magasi vähekese magasin; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh mõrsja peitis end ära, oli natuke aega peidus; edimält olõ‿s sääl seeh kedägeʔ, a kõrrakõsõ ao peräst tull´ sinnä kolm ilosat .tütrikko P esialgu ei olnud seal kedagi, aga vähekese aja pärast tuli sinna kolm ilusat tüdrukut. Vrd kõrra, tśuut, veid´o, veidü

käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käänduma ▪ kurva‿ks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väänduma ▪ ku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä

ledenka s <ledenka, ledenkat> , ledeńka <ledeńka, ledeńkat>
1. kelk, milleks on jäätükk, jäätunud mätas, lehmasõnnik vms ▪ suumättäst tetäs ledenka, .raotas tśomp .sisse, kohe pääle istᴜt, ja perä valõtas .viigaʔ, külmätäs ärʔ soomättast tehakse kelk, raiutakse lohk sisse, kuhu peale istud ja põhi valatakse veega üle, lastakse ära külmuda; lehmä sitast ka tetäs ledeńka, külmätäs ärʔ, paraś perset .sisse .pandaʔ lehmasitast tehakse ka kelku, [sital] lastakse ära külmuda, hea perset sisse panna; mägi oll´ ar .iätet, sis ledeńka juusk´ .höste, oll´ sääne külmetet iä tükk´ mägi oli jäätunud, siis kelk libises hästi, oli selline külmutatud jäätükk
2. palgikelk, päraregi ▪ ledenka ja perä.riikene, asi om ütś, käu mitu nimme ledenka ja päraregi, asi on üks, [selle kohta] käib mitu nime. Vrd perä|regi

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

pomminanja s <pomminanja, pomminanjat> , pomminaalja <pomminaalja, pomminaaljat> , pomminaanja <pomminaanja, pomminaanjat>
1. surnumälestuspalve ▪ ko .süümä .istõʔ, sis kõ̭kõ inne, kiä .mõistsõ, tuu lugi pomminaanjat ja mälehtidi .hinge kui sööma istuti, siis kõige enne see, kes oskas, luges surnumälestuspalve ja mälestati [lahkunu] hinge; papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid
2. vihik v leht mälestatavate nimedega ▪ süvväs ja .loetas pomminanjast .kõ̭iki majah .kuuljidõ nimeʔ üles ja mälehtedäs .hingi süüakse ja loetakse vihikust kõigi selle maja surnute nimed ette ja mälestatakse [nende] hingi

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

rõbahama v <rõbahtaʔ, rõbaha> , rõbahtama <rõbahtaʔ, rõbahta> silmama, tähele panema, märkama ▪ ma sängü pääl .istõ, pini rõbahti minno, nakaś .haukma ma istusin sängi peal, koer märkas mind, hakkas haukuma; rõbaha‿as .ütśkiʔ veli midägi ükski vend ei märganud midagi; a ku nimäʔ rõbahtiʔ, et vana Ivvań ka oll´ .liina tulnuʔ, ni sõ̭s .heitüʔ .väega är aga kui nad märkasid, et vana Ivvan oli ka linna tulnud, siis ehmusid väga ära; ku perremiisś tulõ kodo ni teid rõbahas, sis timä neelähäs ti säälsamah är! (muinasjutust) kui peremees tuleb koju ning teid märkab, siis tema neelab teid sealsamas alla!; .tütrik .ommõ täl takah käunuʔ jaʔ arʔ rõbahanᴜʔ (muinasjutust) tüdruk on tal järel käinud ja näinud ära [et kosilane on laibasööja]; tuud õks rõõbõh rõbahti, paaba tähele pand´ (rahvalaulust) seda raibe märkas, eit pani tähele. Vrd rõppama, räbähtämä

sońo s <sońo, sonńo> tukk, tukastus ▪ .istõ, .istõ sääl nikavva, ko tull´ nii sońo .pääle, õt .arke reevähtö magama P istusin, istusin seal niikaua, kui tuli niisugune tukk peale, et suikusin magama. Vrd suigahus, suik