[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

aabits <aabitse, aabitset> aabits ▪ temä om aabitsest läbi joba ta on aabitsa juba läbi õppinud

.aage
1. aeglane ▪ temä om aage inimene ta on aeglane inimene. Vrd .aiglane1, .aigline1
2. aeglaselt, pikkamööda ▪ keträ aage, ärä tulist kedräte ketra pikkamööda, ära kiiruga ketra. Vrd aa|pikku, .aiga|pidi, tasakeste

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aamer´t <aamerdi ~ aamerti, aamertit>
1. kärsitu, püsimatu ▪ ta om väege aamer´t, ei kurda puil ega mail ta on väga kärsitu, ei püsi puil ega mail. Vrd jõhmer´ts, rõba
2. üleannetu, ulakas ▪ sii poiss om egävene aamer´t see poiss on igavene üleannetu. Vrd aaran´t, räämel´t, uurat´

aa|peräst ~ aja|peräst
1. (mõne) aja pärast ▪ raasikse aaperäst tulli ta mul järgi Krk natukese aja pärast tuli ta mulle järele
2. aja poolest ▪ ajaperäst ma os võinu tulla, aiga mul olli aja poolest ma oleks võinud tulla, aega mul oli

aa|pikku ~ aja|pikku Krk ajapikku, pikapeale ▪ aapikku om ta akanu miut mõistme pikapeale on ta hakanud mind mõistma. Vrd aa|.pikmel, pikä|.pääle

.aavame <aavate, .aava> vigastama, haavama ▪ ta olevet miist kakeluse pääl väitsege aavanu ta olevat meest kakluses noaga haavanud

.aeleme <.aelte ~ .aelde, .aele>
1. aelema, hulkuma ▪ ta tahap ringi aelte ta tahab ringi hulkuda. Vrd aamerteme, .jõlkme, .luudame, .ul´kme, .urtame
2. indlema ▪ mõni lehm aelep mitu kõrda mõni lehm indleb mitu korda

ahel <ahele, ahelt ~ aheld> ahel ▪ ta olli aheltege kinni köidet ta oli ahelatega kinni köidetud. Vrd ahe|lõõg

ahmitseme <ahmitse, ahmitse> Trv ahnitsema ▪ ta om terve elu kikke kokku ahmitsen ta on terve elu kõike kokku ahnitsenud. Vrd ahm´me, ahnitseme, ahnusteme, ihnisteme

.ahm´me ~ .ahm´ma <.ahmi, ahmi>
1. ahmima; aplalt sööma ▪ ärä ahmi lavva man! ära ahmi [süüa] laua juures!. Vrd .aam´me, .am´psme
2. piltl ahnitsema ▪ küll ahmip ta sedä varandust kokku küll ahnitseb ta seda varandust kokku. Vrd ahmitseme, ahnitseme, ahnusteme, ihnisteme

ahne <ahne, ahnet> ahne, ahnitseja ▪ ta om siande ahne kah, et rääbis kokku kikk Trv ta on selline ahne ka, et kraabiks kõik kokku. Vrd kor´m1, lõm´ps2, niilus

ahne|päidsik <ahne|päidsigu ~ ahne|päidsiku, ahne|päidsikut> , ahne|päitsik <ahne|päitsigu ~ ahne|päitsiku, ahne|päitsikut> ahnepäits ▪ ta om põrgu ahnepäidsik, ahnustep maailma kokku ta on põrgu ahnepäits, ahnitseb kogu maailma kokku; kuradi ahnepäitsik, ahmip kikk endel kuradi ahnepäits, ahnitseb kõik endale

ahnitseme <ahnitse, ahnitse> ahnitsema ▪ ta om eluaa kikke kokku ahnitsen ta on kogu elu kõike kokku ahnitsenud. Vrd ahmitseme, ahm´me, ahnusteme, ihnisteme

ahnusteme <ahnuste, ahnuste> Hls Krk ahnitsema ▪ temä ahnus´t tõiste iist ärä süvvä ta ahnitses teiste eest ära süüa. Vrd ahmitseme, ahm´me, ahnitseme, ihnisteme

.ahtik ~ .ahtike <.ahtikse, .ahtikest> , .ahtik <.ahtigu ~ .ahtiku, .ahtikut> kitsas, ahtake ▪ ta om miul ahtiku püksi tennu ta on minule kitsad püksid teinud; sii tii om õige ahtik see tee on väga kitsas. Vrd ahes, .ahtak

.ahtrast ~ .ahtraste Krk ahtralt; kasinalt, kitsalt ▪ ta ai ahtraste läbi ta ajas kitsalt läbi. Vrd kasinaste, kasinest

ahun <ahune, ahunt ~ ahund> ahven ▪ ta olli katese ahunt saanu ta oli kaheksa ahvenat saanud

ahvelteme ~ ahveldeme <ahvelte, ahvelde> Hls Krk ahvatlema, võrgutama ▪ ärä ahvel´t kuriluum miu poja ta kuriloom võrgutas mu poja ära. Vrd aavelteme

aieteme <aiete, aiede> aietama, valust „ai“ hüüdma ▪ ta es oiete, ta es aiete, kuul´ il´läksi ärä ta ei oiatanud, ta ei aietanud, suri vaikselt ära

.aige <.aige, .aiget>
1. haige ▪ näin oolit´s aigide laste iist vanaema hoolitses haigete laste eest; ta olli joba kavva silmist aige tal olid juba kaua silmad haiged
2. valu(hoog) ▪ aigese käisiv mitu tiiru valuhood käisid mitu korda

.aigeline <.aigelise, .aigelist> , .aigline2 <.aiglise, .aiglist> haiglane ▪ ta olli seante aigeline, käse rüüks´ ta oli selline haiglane, kaebas valu kätes; temä olli aiglise olekuge ta oli haiglase olekuga. Vrd .aiglane2

.aigine <.aigise, .aigist> , .aigne <.aigse, .aigset> aegne ▪ mede talul olli vana alli aigine nimi meie talul oli vana hallide aegade nimi (iidne nimi); ta om miu aigne inimen ta on minuaegne inimene

.aiglin1 ~ .aigline <.aiglise, .aiglist> aeglane ▪ ta om aiglise ja pikälise kõnege ta on aeglase ja pikaldase jutuga; tõisel inimesel om vaim ergep, tõisel om aiglin teisel inimesel on vaim ergem, teisel on aeglane. Vrd .aiglane1

ainuk ~ ainuke <ainukse, ainukest> ainuke, ainus ▪ ta olli miu ainuk pojak ta oli mu ainuke pojake

ait <aida, .aita> ait ▪ ta om võtten võõrist aitest ta on võtnud võõrastest aitadest (öeldi teiste arvel rikastunu kohta). Vrd aidak, aidik

ajo|peni <ajo|peni, ajo|peni> ajukoer; piltl sahmerdis, püsimatu inimene ▪ ta om ku ajopeni, ei kurda paigal ta on kui ajukoer, ei püsi paigal. Vrd aamer´t, jõhmer´ts, keerep´, Vt peni

ajotiline <ajotilise, ajotilist> Krk ajutine ▪ ta naine tegi ajotilist tüüd ta naine tegi ajutist tööd. Vrd ajotine

alandeme ~ alanteme <alante, alande>
1. alandama, madaldama ▪ mea sai alantet innage ma sain alandatud hinnaga
2. halvustama, laimama ▪ ärä alante miut! ära laima mind!; tõisi oma ta kange alanteme teisi on ta innukas halvustama
3. alandama, alluma, järelandlik olema ▪ sa piat ennäst iki alanteme ka sa pead ikka järele andma ka

alandligult ~ alandlikult alandlikult ▪ ta vaates miut alandligult ta vaatas mind alandlikult

alasteme <alaste, alaste> halastama ▪ ta alas´t latse pääle ja an´d talle leväpalukse ta halastas lapse peale ja andis talle leivapalukese

.algul Hls alguses ▪ mineve nädäli algul käüs ta siin eelmise nädala alguses käis ta siin. Vrd edimelt, iin|otsan

.alla ~ alla Trv Hel alles ▪ temä om nuur´ alla ta on alles noor; oia sii kiri alla hoia see kiri alles. Vrd all2, alle

alli|tõbi <alli|tõve, alli|tõbe> halltõbi, malaaria ▪ vanempel aal olli allitõbe, sedä es tää kennigi, kust ta tulli, inemise kurnas´ är, värisi ja külmet´ vanemal ajal oli malaariat, seda ei teadnud keegi, kust ta tuli, inimese vaevas ära, värises ja külmetas. Vrd al´l7

almuk <almukse, almukest> Krk etn and, almus, nõidumise eesmärgil kellelegi viidud ese või olend ▪ nemä ollive almukse tulle panden, olli ta sis kanamuna, iir või konn nad olid anni tulle pannud, oli ta siis kanamuna, hiir või konn; almuksit es ole tohtin pal´la käege võtta, pel´läti nõidust andi ei ole tohtinud palja käega võtta, kardeti nõidust. Vrd .almus1

.almus1 <.almuse, .almust> almus ▪ ta pallep kõrtsi man almust ta palub kõrtsi juures almust. Vrd almuk

alumine ~ alumin <alumise, alumist> alumine ▪ ta läits alumist tiid müüdä ta läks alumist teed mööda; küll õpatse koolin alt alumise ja päält päälmise Hls küll õpetatakse koolis alt alumised ja pealt pealmised [asjad] (õpetatakse kõike)

amat <amati, amatit> amet ▪ ta pidäs´ linnan amatit ta oli linnas ametis. Vrd amet, ammat

amm <amme, .amme> Hel amm, võõra lapse imetaja ▪ ku ta olli terve, sis võeti ammes kui ta oli terve, siis võeti ammeks

ammus Trv ammuks, nüüdsama ▪ ammus ta siin käis ta käis siin nüüdsama

.ampsleme <ampselde, .ampsle> Hel jaurama, jändama; tülitsema ▪ ta ampsles pääle, pild sõnu ta jaurab tühja, pillub sõnu. Vrd .jamps´me, .jandame, .jauname, .rääskleme

.an´kme1 <.anki, angi>
1. hankima, soetama ▪ ta taht pal´ke anki ta tahab palke hankida. Vrd .kuuk´me, .soerdeme1, .soeteme
2. ahnitsema, varandust kokku kraapima ▪ mis sa angit raami kokku mis sa kraabid kraami kokku. Vrd abime, ahmitseme, ahnitseme, ahnusteme, ihnisteme

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

apu <apu, aput>
1. hapu ▪ midä apep, sedä parep mida hapum, seda parem; piim är tuli apus lännu Krk piim on läinud väga hapuks
2. hapu ollus, hapendis, hape ▪ ta tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge see tainas nähtavasti tehti ilma pärmita, hapendisega. Vrd .apnik

arb <arbu, .arbu> Hel van kuri nõiduja (inimene) ▪ ta om alb arb inimene ta on halb nõiduja inimene. Vrd ask

arendeme ~ arenteme <arente, arende>
1. korrastama, kasima; koristama, puhastama ▪ ma arende kammerd ma koristan kambrit; kes tedä om arenden kes teda on kasinud; ta arentep oma asju ja säep neid ilusti ta korrastab oma asju ja seab neid ilusasti. Vrd arime1
2. uus arendama ▪ sii rojekt tulep edesi arente seda projekti tuleb edasi arendada

.argu Krk taoline, sarnane; (sama)ealine ▪ ta iki seante miu argu miis olli ta ikka selline minuealine mees oli; temäl olli seante me obese argu oben tal oli selline meie hobuse sarnane hobune. Vrd aruline, arune

arime1 <aride, ari>
1. põldu harima ▪ ta lännu sõs sinna sedä põldu üles arime ja ta tennu sääl tulimaad ta oli läinud siis sinna seda põldu üles harima ja ta põletanud seal alet. Vrd .raak´me2
2. kasima, kohendama; puhastama ▪ rumal inimen, ka sa läät arit ennäst ilusti puhtes vällän! rumal inimene, kas sa lähed kasid end ilusti puhtaks väljas!; mia mõista soolikit aride küll ma oskan soolikaid puhastada küll. Vrd arenteme

arime2 <aride, ari>
1. koolitama, haridust andma ▪ temä om ilma arimede, temä ei ole koolin käünü ta on harimata, tema ei ole koolis käinud. Vrd kooliteme
2. piltl karistama ▪ mia pia sut arime, mudu sust ääd nahka vällä ei tule ma pean sind karistama, muidu sinust head nahka välja ei tule (korralikku inimest ei saa). Vrd .nuhkleme, .nuhtleme

.arjume <.arjude, .arju> Hls Krk harjuma, kohanema ▪ temä om inimestege kangest ärä arjunu ta on inimestega väga hästi ära harjunud (nt metslooma kohta). Vt arineme

ar´k <argi, .arki>
1. hark, haruline tööriist ▪ katearalise olli kikk argi, kolmearaline olli vigel kaheharulised olid kõik hargid, kolmeharuline oli vigel. Vrd ang1, vigel || rõõsa|ar´k puuhark rõõskade (nisuleibade) ahjust võtmiseks ▪ rõõsaar´k olli, võeti argige ahjust väl´lä, korbi võeti ka argige väl´lä rõõsahark oli, võeti hargiga [rõõsad] ahjust välja, korbid võeti ka hargiga välja
2. haraline tugipuu ▪ kuhjal om argi all kuhjal on hargid all (kuhjavarda toed) || aki|ar´k kolm püsti asetatud rukkivihku, mis moodustavad rukkihaki südamiku
3. abivahend nööri või vöö tegemiseks ▪ ta om väike kui kabla ar´k ta on väike kui nöörihark

armas <.armsa, armast> armas, kallis ▪ lait´s om armas, ku ta sul nisa otsan om laps on armas, kui ta on sul rinna otsas

armasteme <armaste, armaste> armastama, kalliks pidama, kiindunud olema ▪ temä võt´s miut ümmert kaala kinni ja armas´t miut ta võttis mul ümber kaela kinni ja pidas mind kalliks. Vrd armatsame, armatseme

armatsame <armatsa, armatsa> Trv van armastama ▪ ta armatsas miut ta armastas mind. Vrd armasteme, armatseme

.armsest Hls armsalt, kenasti, meeldivalt ▪ ta kaie nii armsest ta vaatas nii armsalt

.arpume <.arpu, .arpu>
1. eralduma, teistest maha jääma; eksima. Vrd .arbume
2. sassi minema ▪ sii lang om ärä arpun see lõng on sassi läinud. Vrd .saskume, .vassume, .vatskume
3. väsima, roiduma ▪ ta om peris arpunu ta on päris väsinud. Vrd .roidume, .räntskume, .röntskume

ar´st <arsti, .arsti> arst ▪ nüid ta om sii ar´st, mes ta esi taht´s nüüd ta on see arst, kelleks ta ise tahtis [saada]. Vrd .tohter

aruline ~ arulin <arulise, arulist> taoline, sarnane, sugune ▪ temä om jo inimise aruline, egä ta änäp lait´s ei oole ta on ju suure inimese taoline, ega ta enam laps ei ole. Vrd .argu, arune

arune <arutse, arust> Krk taoline, sarnane, sugune ▪ miu arutses ta küll ei saa minusuguseks ta küll ei saa. Vrd .argu, aruline

aru|saamata Krk arusaamatu, mõistmatu, taipamatu, rumal ▪ misperäst ta om sihande arusaamata inime miks ta on selline taipamatu inimene. Vrd arutu

arutu <arutu, arutut> Hls Krk
1. arutu, mõistmatu, taipamatu ▪ ei tää, kas ta arutus lääp ei tea, kas ta läheb rumalaks. Vrd aru|saamata
2. väga palju ▪ Peipsin olevet arutu kalu Peipsis olevat väga palju kalu. Vrd perätu

arvalt Hls Krk
1. hõredalt, harva ▪ ma tahtse õige pikalt pista ja arvalt astu, aga emänd taht´s iki, et ta pidi õige peenikselt ja äste tett olem ma tahtsin õige pikalt pista ja harva astuda, aga emand tahtis ikka, et tema [õmblustöö] pidi õige peenikeselt ja hästi tehtud olema. Vrd .arva
2. mitte sageli, harva ▪ kes arvalt tuleve, nii ütelts aru võõra kes harva tulevad, neid kutsutakse haruldasteks võõrasteks. Vrd aru|kõrd

.arvame <arvate ~ arvade, .arva>
1. arvama ▪ ma omast pääst esi arva, ka ta om nii või ei oole ma ise oma tarkusest arvan, kas see on nii või ei ole; arvage mes tahade arvake mida tahate || kokku .arvame aru saama, kindlaks tegema ▪ raamadu ots joba kähen, akkap joba kokku arvame raamatu lõpp juba käes, hakkab juba sisust aru saama; õiges .arvame õigeks pidama ▪ mea ei saa sedä õiges arvate ma ei saa seda õigeks pidada
2. loendama ▪ sääl olli arvamede pal´lu inimesi kogussen seal oli loendamatul hulgal inimesi koos || .väl´lä .arvame kokku arvutama ▪ ka sa väl´lä arvade mõistat kas sa kokku arvutada oskad

arvate ~ arvade umbes, arvatavalt ▪ ta elli sääl arvate kümme aastet ta elas seal umbes kümme aastat

asemal, asemale Trv asemel; asemele ▪ ta läit´s miu asemal tühü ta läks minu asemel tööle. Vrd asemel

asjalik <asjaliku ~ asjaligu, asjalikku> Trv Hls asjalik, arukas ▪ ta olli kauneste asjalik ta oli üpris asjalik. Vrd arukas, .mõistlik, .taitsa

.astme <.astu, astu>
1. astuma ▪ ta es mõista istu egä astu ta ei osanud istuda ega astuda; ma astu aga astmise aset ei oole ma astun, aga astumise kohta ei ole. Vrd .at´sme
2. käima, kõndima ▪ kerge jalage, temä astup tulist kerge jalaga, tema astub tulist (käib kiiresti). Vrd .kõn´dme, .käime

.astmin ~ .astmine <.astmise, .astmist> astumine, kõnnak ▪ ta olli kerge astmisege ta oli kerge astumisega (käis kergelt). Vrd käik

asunik <asunigu ~ asuniku, asunikut>
1. asunik; väiketalunik ▪ külän olli pal´lu asunigit külas oli palju asunikke; asunigul ka mõne vili asunikul ka mõni vili (st saak on vilets)
2. van piltl veerandliitrine viinapudel ▪ ta tõi asunigu viina ta tõi asuniku viina

atsak <atsagu ~ atsaku, atsakut> agar, energiline ▪ ta olli egävene atsak tüdrik ta oli väga agar tüdruk; ta om õige atsak taliteme ta on väga agar talitama. Vrd agar1

at´t <ati, atti> Krk sõimus hatt, emane koer, libu ▪ ta om üit´s kuradi at´t ta on üks kuradi libu. Vt ata

au <au, au>
1. au, austus, austamine ▪ sii elli au sehen see elas au sees (teda austati)
2. maine, kuulsus ▪ ta aa au taga ta ajab kuulsust taga
3. seisus, positsioon ▪ sis os miu pois´s ka varga au saanu siis oleks minu poiss ka varga au saanud (vargaks peetud)
4. piltl neitsilikkus, puutumatus ▪ pois´s riis´ tütrigu au ärä poiss riisus tüdruku au ära

.audume <.audude, .audu>
1. hauduma (mune, poegi jms) ▪ sii om auduje kana see on hauduja kana; kas´s audus poigi nüid, kurt kõtuli mahan kass haub (st soojendab kõhus) poegi nüüd, püsib kõhuli maas
2. kuumutama, hautama ▪ puder taht viil audude puder peab veel hauduma. Vt .auteme
3. piltl pikalt mõtlema, kaalutlema; vimma pidama ▪ ta aud kikk sii aig pal´lald kurje mõttit ta haudus kogu aeg ainult kurje mõtteid

aug <augi, .augi Trv ~ avve, .auge, pl p .augi Hel> haug Trv Hel ▪ ta om tühü ku kudenu aug (knk) ta on tühi kui kudenud haug. Vrd avi

auguldeme ~ augulteme <augulte, augulde> Hls Krk Hel meelitama, ahvatlema ▪ ta augul´ts mut senikavva ümmer, ku ma tal järgi anni ta meelitas mind niikaua, kuni ma talle järele andsin. Vrd aavelteme, ahvelteme, auguteme1

auguline <augulise, augulist> Krk auke täis, auguline ▪ ta suka ollive puha augulise ta sokid olid kõik auke täis. Vrd .aukline

.ausaste Trv, .ausest Krk ausalt ▪ temä pidäs´ ausaste oma neitsipõlve, temä es oole ira poiste pääle ta pidas ausalt oma neitsipõlve, ta ei olnud tiirane poiste järele

avalikult avameelselt, otsekoheselt ▪ ütel´ avalikult suhu, ta es äbene midägi ütles otsekoheselt välja, ta ei häbenenud midagi

.ealegi Trv iialgi ▪ ei ütle temä ealegi alba sõna tõisel ta ei ütle iialgi teisele halba sõna. Vrd eal, .ealen, iialgi

.ealen Trv iganes, eales ▪ kos sa ealen läät või olet kus sa eales lähed või oled; mes ta sellege ealen mõtel´ mis ta sellega iganes mõtles. Vrd eal, .ealegi, iialgi

ebä|rõõm <ebä|rõõmu, ebä|.rõõmu> Hel hrv asjatu rõõm ▪ ta tuusi ebärõõmu ta tundis asjatut rõõmu

edes|pidi
1. edaspidi, tulevikus ▪ edespidi tules asju muuta edaspidi tuleks asju muuta
2. ettepoole ▪ lammast om vaja edespidi aia, temä tagaspidi ei taha kõndi lammast on vaja ettepoole ajada, tema ei taha tagurpidi kõndida; elun tule edespidi kaia, mitti vanat aiga miilde tulete elus tuleb ettepoole vaadata, mitte vana aega meelde tuletada
3. piltl küüru ▪ vanast pääst akas´ ta edespidi vajome vanaduses hakkas ta küüru vajuma

eerus1 <eerusse ~ eeruse, eerust> Hls
1. elava loomuga inimene ▪ oi ta om eerus, silmä ergi pähän, ei kurda kunnegi paigal, pidul ja kigespuul käib oi ta on elava loomuga, silmad ergud peas, ei seisa kuskil paigal, käib igal pool pidudel
2. kergats ▪ om sihande eerus miis, kõrgustep ennäst on selline kergats mees, teeb ennast tähtsaks. Vrd eerus´k1, kebes´k, rõbas´k

ega2 <egä, egät> , egä2 <ega, egat> iga; igaüks, kõik ▪ egäs kottel võip esit muudu kõnelte igas kohas võib isemoodi rääkida; egä vas´k kergitep oma ändä Trv (vns) iga vasikas kergitab oma saba; egäs poole ta tük´s igale poole ta tükkis; miul olli egält puult valus mul oli igalt poolt valus; egä pühäde üüse kallil üül käünü puustle lambit pügämen igal pühadeaja öösel, kallil ööl käinud nõiad lambaid pügamas; egän puul iki emä oidas, nõnda peoke all ja tõine pääl igal pool ikka ema hoitakse, nii et peoke all ja teine peal (vanast emast)

ega|kõrd ~ egä|kõrd igakord, alati ▪ ta tahap egakõrd oma tahtmist saia ta tahab alati oma tahtmist saada; egäkõrd pole süüd üdsel, vahel ka sepäl Trv (vns) igakord pole süüd söel, vahel ka sepal. Vrd aletig

egät|pidi, egäte|pidi igapidi, igal kombel, igati ▪ egätpidi saa ma akkame saan igati hakkama; ma kõneli tal egätpidi, ta es saa kedäki aru ma rääkisin talle igapidi, ta ei saanud midagi aru; ta om egäpidi tugev miis ta on igapidi tugev mees. Vrd kigi|pidi, kiigi|päiä

ehak <ehaku, ehakut> Hel kerglane ▪ ta om raas´ke ehak ta on natuke kerglane. Vrd eblak, jõõbik

ei ei (eitussõna olevikus) ▪ ei oole ~ ei joole ~ ei jole ei ole; ei joole kedäki kõnelte ei ole midagi rääkida; ta es lausu musta ega valget (knk) ta ei lausunud musta ega valget (st mitte midagi)

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.eitumin <.eitumise, .eitumist> ehmumine ▪ ta es näüdä eitumist väl´lä ta ei näidanud ehmumist välja

ek
1. ehk, või ▪ miul olli ta lell ek esä veli mulle oli ta lell ehk isa vend; pikipuu olli riil tett kasepuust ek kuusepuust pikipuu oli reel tehtud kasepuust või kuusepuust. Vrd võ
2. võib-olla, ehk ▪ ek saat miul raasik raha anda võib-olla saad mulle natuke raha anda; ek ta essüs´ pimmen ärä ehk ta eksis pimedas ära. Vrd ehk

.elkjäs <.elkjä, .elkjäst> Trv Hel tugevat valgust kiirgav; kõrvetavalt kuum, tulikuum ▪ nüid ta kõrvet´s küll vihma, olli sihande elkjäs päe, nii et õkva nõrgas võt´s nüüd ta kõrvetas küll vihma, oli selline kõrvetavalt kuum päev, nii et otse nõrgaks võttis. Vrd ele3

ell <ellä, .ellä>
1. hell, õrnatundeline ▪ ta olli siante ell inime ta oli selline õrn inimene
2. õrn, valutundlik ▪ amba elläs lännu, pel´gäv kül´mä hambad [on] tundlikuks muutunud, kardavad külma. Vrd aar, õrn

ellalt, ellält Krk hellalt ▪ ta võt´s ellält tütrekse rüppe ta võttis hellalt tütrekese sülle; tüdär oolitsep ellalt aige emä iist tütar hoolitseb hellalt haige ema eest. Vt .ellä, elläste

ellateme1 <ellate, ellade> (vähesest) heldelt andma ▪ ta os võinu miul ka elläte küben ta oleks võinud minule ka anda natuke. Vt elläteme1

el´le <el´le, el´let> hele, kõrge (hääl) ▪ ta uik´s el´le äälege ta hüüdis kõrge häälega. Vrd eleve, kile1

.ellä Krk õrnalt ▪ ta om nõnda ellä oit ta on nii õrnalt hoitud; peig kai ellä oma noorigut peigmees vaatas õrnalt oma noorikut. Vrd ellalt, elläste

elme <.elme, elmet> , el´me <.el´me, el´met> helmes ▪ ta es kanna elmit kaala ümmer ta ei kandnud helmeid kaelas; ku surnul el´me kaala ei pane, sis eidäp uisk ümmer kaala kui surnule helmeid kaela ei pane, siis heidab uisk ümber kaela. Vrd elmes

eluline <elulise, elulist> Hls elujõuline ▪ sii vas´k om eluline see vasikas on elujõuline; ta olli viil peris eluline miis, ku sii õnnetus juhtusi ta oli veel päris elujõuline mees, kui see õnnetus juhtus

eläme <eläde, elä, imperf .elli ~ .el´le>
1. elama, elus olema ▪ miu lastest eläve kaits tükkü viil minu lastest on kaks veel elus; mis ärä elet, sii om ärä nätt, mis elämede, sii om nägemede ja täädmede mis läbi elatud, see on ära nähtud, mis elamata, see on nägemata ja teadmata
2. elunema, asuma ▪ ta latse elliv esä kodun tema lapsed elasid isakodus. Vrd elutseme