[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

kin´d <kinni, .kin´de> Hls, .kin´de <.kin´de, .kin´det> Krk
1. kindel; tihe ▪ tuule vuhin, mõtsa kahin, kin´dep ku kivine puukirst (mõistatus) tuule vuhin, metsa kohin, kindlam kui kivine puukirst (pähkel). Vrd .kindel, tiht
2. kinnine, endassesulgunud ▪ temä om nõnda kin´de, et kennigi tal manu ei saa tema on nii kinnine, et keegi talle ligi ei pääse. Vrd .kindine, kinneline
3. tahe, parajalt soolane ▪ sei kaits kolm räime äräde, nüid o süä kin´de sõin kaks-kolm räime ära, nüüd on süda kindel. Vrd tahe, tahekas

kude1 <koe, kude>
1. kude, toim ▪ kinda kude olli säbruline kinda kude oli peenekirjaline. Vrd toim
2. koelõng; sissepunutav osa ▪ koe koets sisse ja lõim käärits üles kude kootakse sisse ja lõim kääritakse üles (käärpuudele); sisse kude olli paari sõrme laiune sissepunutav osa oli paari sõrme laiune. Vrd koe

kude2 <koe, kude>
1. kala- või konnakudu; ▪ konna kudege ütelti suud mõstavet, sõs ei päeväde ärä konnakuduga öeldi suud pestavat, siis ei päevita ära
2. kudemine ▪ ku konna kudeve, siss ütelts avi koe aig olevet kui konnad koevad, siis öeldakse haugi kudemise aeg olevat. Vrd kudemin, kudu1

kuide <kuide, kuidet> kronu, kuivetu hobune ▪ kos ma lää siandse kuidege kuhu ma lähen sellise kronuga; tal ei oole no kedägi obest ehen, lusis pähle oma kuidege tal ei ole no mingit hobust ees, venib pealegi oma kronuga. Vrd koni2, kõlts4, lut´a, roni, ronk2

kune vt kuni1

kuni1 <kuni, kuni ~ kuni, kunit ~ kunid> , kune <kune, kune> Trv Pst
1. mingi ümmargune asi; vurrkann ▪ kuni tõmmatse nöörist vurrkann tõmmatakse nöörist [keerlema]; latse mängive kuni lapsed mängivad palli. Vrd kun´a, kur´r
2. käbi ▪ kuuse kuni olli maha sadanu Hel kuusekäbid oli maha kukkunud. Vrd käbi