[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

aab1 <aava, .aaba> haab ▪ ma värisi ku aava leht ma värisesin kui haavaleht

aab2 <aava, .aaba> haav ▪ käe pääl olliv sügäve aava käe peal olid sügavad haavad; kikk sel´g olli aabe täus kogu selg oli haavu täis. Vrd aav

.aabine <.aabise, .aabist> haavane, haavapuust ▪ mede sannalava om aabine meie saunalava on haavapuust

.aabjas <.aabja, .aabjast> Trv Hel haavakoorevärvi, hallikas ▪ sii lõng jäi aabjas see lõng jäi hallikaks (värvimisel)

aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konks ▪ kördil om aagi seelikul on haagid; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala Krk hobuseraual on haagid, keeratakse kruvidega kinni. Vrd an´ks, kon´ks1, än´ks
2. (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumisel ▪ jänes tiip aake jänes teeb haake

.aamer <.aamre, .aamert ~ .aamerd> , aamer <.aamre, aamert ~ aamerd> haamer ▪ aamer om suurep, vasar om vähep haamer on suurem, vasar on väiksem; kengsepäl om kah aamer kingsepal on ka haamer

aarak <aaragu ~ aaraku, aarakut> Hls Krk (korraga haaratav) peotäis; sirbitäis ▪ suurest aaras´, sai kolme aarakuge vihu kätte suurelt haaras, sai kolme peotäiega (vilja)vihu kätte

.aarame <aarate, .aara> haarama, tõmbama ▪ lina peo aarati käege linapeod (-kimbud) tõmmati käega

aas <aasa, .aasa>
1. haak ▪ pane värät aasa pane värav haaki. Vt aak´
2. aas, silmus, tärge ▪ pastlel om aasa pastlal on aasad (kust paelad läbi käivad). Vrd leht|aak´, sang, silmus

aav <aava, .aava> haav. Vrd aab2

aava|kõrnits <aava|kõrnitse, aava|kõrnitset> haavariisikas ▪ aavakõrnitse om ää söögiseene haavariisikad on head söögiseened. Vrd aava|siin´, aavik2

aaval haaval ▪ aida laotes kivi aaval aeda laotakse kivihaaval. Vrd .kaupa

.aavame <aavate, .aava> vigastama, haavama ▪ ta olevet miist kakeluse pääl väitsege aavanu ta olevat meest kakluses noaga haavanud

aava|siin´ <aava|seene, aava|siint> haavariisikas ▪ aavaseene om alli värmi haavariisikad on halli värvi. Vrd aava|kõrnits, aavik2

.aavel <.aavle, .aavelt ~ .aaveld> haavel ▪ aavelteg lastas jänessit haavlitega lastakse jäneseid; es ole aavelt, es saa laske ei olnud haavlit, ei saanud lasta

aavik1 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavik, haavamets ▪ Mulgimaal om mitmit aavikit Mulgimaal on mitmeid haavikuid

aavik2 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavariisikas; tavariisikas ▪ aaviku om alli ja limatse seene haavariisikad on hallid ja limased seened. Vrd aava|kõrnits, aava|siin´

ar´m1 <armi, .armi> (haava)arm ▪ mõni paise om, ärä paranes, jääp ar´m taga mõni paise on [selline, et kui] ära paraneb, jääb arm järele. Vrd jama1, jõma2, ram´m2, vor´p

in´g <inge, .inge> (ukse)hing; haak. Vt en´g2

jama1 <jama, jama> jätku- või liitekoht, mõhn; kinni kasvanud haavakoht, arm ▪ lamba jalal om jama sehen lamba jalal on arm sees; mitu jama lehmä sarve sihen, situ poiga mitu mõhna [on] lehmal sarve sees, niipalju poegi. Vrd jõma2, jõm´p1

jõma2 <jõma, jõma> Hls Krk liitekoht, ühenduskoht; kinni kasvanud haavakoht, arm; mõhn, muhk ▪ tuumel om kige rohkep jõmasit toomingatel on kõige rohkem oksakohti; jõma sisse kasunu, kõrge veere mõhn on sisse kasvanud, ääred [on] kõrged. Vrd jama1, jõm´p1

.kahmame <kahmade, .kahma> kahmama, haarama ▪ jahimiis kahmas´ püssi seinä päält ja juus´k väl´lä jahimees kahmas püssi seina pealt ja jooksis välja. Vrd .kahkame, .kähmäme

.kah´mme ~ .kah´mma <.kahmi, kahmi>
1. kahmima, kahmama, haarama ▪ jalg avvan ja tõine avva veere pääl, aga ta kahmip iki egät ütte kokku jalg hauas ja teine haua ääre peal, aga kahmib ikka kõike kokku. Vrd .kaapame, .kahkame, .kahmame, .kähmäme
2. näppama, varastama ▪ sääl olli vil´lä koti, mis na omal ärä kahmsiv seal olid viljakotid, mis nad endale ära varastasid; ta om siin kah´mmen käünü ta on siin näppamas käinud. Vrd käppäme1, .kääpäme, .nähväme, .näppäme, .näpsäme

.kaupa haaval, mingi osa korraga ▪ sai, kudas talle arvati, raasikse kaupa sai, kuidas talle määrati, natukese haaval. Vrd aaval

.keitme ~ .keitmä <.keitä, keidä>
1. köitma, siduma ▪ sulle keida jala külgi villane lang, sa katski ei kakka Hel sulle seo jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast töötegijast); keidä pussak üülde seo meestevöö vööle. Vrd .köitme, sidume
2. piltl jutuga köitma, kaasa haarama ▪ temä keit´ endä kõnege endä kül´ge tema köitis enda jutuga enda külge

kiira-käärä Hls Krk kiira-käära, loogeldes; haake tehes ▪ tii läit´s kiira-käärä tee läks kiira-käära; jänes joosep kiira-käärä edestagasi jänes jookseb haake tehes edasi-tagasi

kon´ks1 <konksi, .konksi>
1. konks ▪ puu kül´len koogu otsan olli kon´ks paa jaos puu küljes koogu otsas oli konks paja jaoks. Vrd nok´s3
2. haak ▪ vana usse kül´len ollive konksi vana ukse küljes olid haagid. Vrd aak´, an´ks, än´ks
3. piltl riugas, vigur ▪ väi lei konksi sissi, es massa renti väimees tegi vigurit, ei maksnud renti. Vrd riugas, ruigas

.konksi
1. konksu, kõverasse ▪ sõrme kisuve konksi sõrmed kisuvad konksu. Vrd .könksi
2. viltu ▪ sõs kae pal´lu sa vikati konksi panet siis vaata, kui palju sa vikati viltu paned (varre otsa panekust). Vrd .liuska, .luipa, .luipu, .viltu, .vääde
3. haaki ▪ vüüruse uss om vaja konksi panna esiku uks on vaja haaki panna; peremiis pan´d taakambre usse konksi peremees pani tagatoa ukse haaki. Vrd .kinni

konksin Trv Krk
1. konksus; haagis ▪ kikk usse ollive konksin kõik uksed olid haagis. Vrd kongun
2. viltu, teravnurkselt ▪ vikati terä piap paras jagu konksin oleme vikatitera peab parasjagu viltu olema; ku vikat pal´lu konksin om, sis võtap einä vähä ette kui vikat liiga viltu on, siis võtab heina vähe ette (st kui vikat on liiga terava nurga all löe küljes). Vrd lidun, luibelti, tiibäkile, .viltamisi

korp1 <korba, .korpa>
1. (paks) puukoor ▪ pedäjelt võeti korpa männilt võeti koort; niidse korp väidsege kaabitside ärä niinekoor kaabiti noaga ära. Vrd kos´k, kosku, kuur´1
2. koorik, korp, kärn (haaval) ▪ nahk om lõhki, ragenu, aap korpa päält nahk on katki, pragunenud, ajab koorikut pealt. Vrd karp1, kärn1
3. paks kattekiht (lume- või mullakoorik, soomus vms) ▪ ku kala suitsute, sõs ei võta mitti sedä korpa tal maha sel´läst kui kala suitsutada, siis ei võeta tal mitte seda soomust seljast maha. Vrd kooretus, koorik
4. jahukaste (taimehaigus) ▪ karumarjel om korp karusmarjadel on jahukaste

.kähmäme <kähmäde, .kähmä> Krk
1. haarama, kahmama ▪ na egäüit´s kähmässive omal levätüki ja akassive süümä nad kõik kahmasid endale leivatüki ja hakkasid sööma. Vrd .kaapame, .kahkame, .kahmame, .kah´mme
2. näppama, varastama ▪ sel om seante muud, ta kaes ku ärä kähmäde saa sel on selline komme, ta vaatab, kuidas ära näpata saab. Vrd käppäme1, .nihvame, .nähväme, .näpsäme, .rupsame

kärn1 <kärnä, .kärnä>
1. (haava) kärn ▪ tuulege võt´t nõna alutse kikk kärnä tuulega läks kogu ninaalune kärna. Vrd koorik, korp1
2. kärnataoline muhk ▪ kardule om kärnän kartulid on kärnas. Vrd mügel
3. nahahaigus, lööve ▪ raudnõgesse vesi võtt kärnä ärä raudnõgese leotis võtab lööbe ära. Vrd laam3

leht|aak´ <leht|aagi, leht|.aaki> Trv aas (haagi kinnitamiseks) ▪ sii aak´ käip lehtaagi sissi see haak käib aasa sisse. Vrd aas, sang

mädä <mää ~ mädä, mädä>
1. mäda ▪ silm om määge silm on mädaga (silmas on mäda)
2. mädanikust haaratud, pehkinud ▪ igavese mädä puu ku sandi väga mädad puud kui rondid
3. pehme, tüma ▪ sat´te pal´lu, nüid om maa mädä sadas palju, nüüd on maa mäda. Vrd tümä1

.napsame <napsate, .napsa> Trv haarama, napsama ▪ ta napsas´ kärbläse kinni ta napsas kärbse kinni; mia napsassi kohe ute omale ma haarasin kohe ute endale. Vrd nabime, .nilpsame, nipsateme, .näpsäme

.nok´me1 <.nokki, noki> nokkima, nokaga haarama; piltl vähehaaval tegema ▪ kanase nokiv teri kanad nokivad teri; mi sa nõnda nokit, võta suurep aarak! Krk mis sa niiviisi nokid, võta suurem [sirbi]täis! (öeldi sirbiga rukkilõikajale). Vrd nogime, nokitseme, .säun´me, togime

.oidme ~ .oidma <oida, oia>
1. hoidma, armastama ▪ obest oia ku naist ja seo ku varast (vns) hobust hoia kui naist ja seo kui varast. Vrd armasteme
2. kinni pidama, haardest mitte vabastama ▪ emä oid tillikest last rüpen ema hoidis tillukest last süles; küll mia oles selle õnne mõisten kinni oida küll ma oleks sellest õnnest osanud kinni hoida || tagasi .oidme tagasi hoidma ▪ oia iki tagasi, egä sõna pääl ei sünnü naarda! hoia ikka [naeru] tagasi, iga sõna peale ei sobi naerda!
3. mingis olukorras hoidma ▪ egä mia ei oia midägi asja salussen ega mina ei hoia midagi saladuses
4. säilitama, alles hoidma ▪ oia sii kiri alla! Trv hoia see kiri alles!; surnumõskjel ma oia iki ruuble ärä, mõskje piap iki ruuble saama surnupesijale hoian ma ikka rubla, pesija peab ikka rubla saama. Vrd .jätme
5. hoiduma ▪ oia sa kurat kätt, üät kätt lää pal´lu tiisit hoia sa vasakut kätt, paremat kätt läheb palju teid
6. hoolitsema, järele valvama ▪ ka sa tulet meil kodu oidme! kas sa tuled meile kodu hoidma?. Vrd oolitseme

pikk2 <pika, pikka> kiviraiumise haamer ▪ pikk om vasare muudu kiviraiumise haamer on vasara moodi

.raapame <raabate, .raapa> Krk Hel haarama, krahmama ▪ miis raabas´ kirve ja eidut´ undi mõtsa mees haaras kirve ja hirmutas hundi metsa. Vrd .kaap´me, .roh´mme, rubime

rabame <rabade, raba>
1. rabama, haarama ▪ rabanu kasugu ümmer kaala haaranud kasuka ümber kaela. Vrd .aarame, .kähmäme, .raapame, rabime1, .rapsame
2. hooga töötama ▪ sai ruttu är rabat tetä sai ruttu hooga ära tehtud
3. vilja või linu rabama, vihkudest teri eemaldama ▪ rügä iki rabati rukist ikka rabati
4. halvama ▪ temä om tõesest poolest ärä rabat ta on teisest poolest halvatud. Vt .alvame
5. külmast kahjustama ▪ sii aaste mul om kik´k kurgi kül´m kaits kõrda ärä rabanu sel aastal on mul kõik kurgid külm kaks korda ära võtnud. Vrd .näh´vme, .nähväme

ram´m2 <rammi, .rammi> kriimustus, sälk; haav, arm ▪ suidsulihal ei lüvvä ram´me sissi, uisa lääve ram´me sissi suitsulihale ei lööda sälke sisse, ussid lähevad sälkude sisse; magatsi pulkel olliv rammi sehen magasipulkadel olid sälgud sees; miul päidle ots puha ram´me täüs mul pöidla ots [on] kõik arme täis. Vrd ar´m1, jama1, jõma2, rak´s1, riim3

.rapsame <rapsate, .rapsa> Hls Krk haarama, kinni rabama ▪ ma os ta kinni rapsanu ma oleksin ta kinni rabanud. Vrd .napsame, .raapame, rabame

raud <ravva, .rauda>
1. raud, metall ▪ sõs olli seande suitav ravvast siis oli selline sugemisvahend rauast (linaharjast); sepp aa punatses ravva, raud lää elgis sepp ajab raua punaseks, raud läheb helkivaks (hõõguma) || aak´|raud haakraud ▪ sepä alasel om aak´raud, kun obese rauda kõverdets sepa alasel on haakraud, kus hobuserauda kõverdatakse; kan´g|ravva kangsuurauad ▪ ilma ei saa obesege sõita ku kan´graudu suhun ei joole ilma ei saa hobusega sõita, kui kangraudu [hobusel] suus ei ole; kapuste|raud kapsaraud; lamba|ravva lambarauad, lambakäärid ▪ lambaravva tahav ihva lambaraudu tuleb teritada (ihuda); obese|raud hobuseraud ▪ ku sa terve obeseravva lövvät jüripäeva ommuku, sis olet sa selle aaste aigu terve Krk kui sa terve hobuseraua leiad jüripäeva hommikul, siis oled sa kogu selle aasta terve; silmä|raud kirvesilma raud ▪ silmäraud käänets katekõrra ja keedets terä sinna vahel Krk kirvesilma raud käänatakse kahekorra ja keedetakse [kirve]tera sinna vahele; suu|ravva suurauad, suitsed ▪ aa obesel ravva suhu pane hobusele rauad suhu; valet raud malm ▪ paa raud om valet raud pajaraud on malmist. Vrd ravva
2. piltl püss ▪ ta tap´s üte ravvage mitmit eläjit ta tappis ühe rauaga mitu looma (st ühe püssiga). Vt püs´s

rikel´ <.rikle, rikeld ~ rikelt> Trv trikkel, haak ▪ pane aken riklese! pane aken haaki!. Vrd aak´, an´ks, kon´ks1, rip´p, än´ks

rip´p <ripi, rippi>
1. tripp ▪ pane palit rippi pidi nagla otsa! pane mantel trippi pidi naela otsa!. Vrd rip´s, ripus
2. haak, aknatripp ▪ pane aken rippi, tuul lõhk ta purus! pane aken haaki, tuul lõhub ta [muidu] katki!. Vrd rikel´

rok´s2 <roksi, .roksi> Hls (värava, ukse) kramp, haak, riiv ▪ pane värät´ roksi pane värav riivi; vana maja ustel om roksi ihen vana maja ustel on krambid ees. Vrd ram´p1, riiv´1

rubime <rubide, rubi>
1. haarama, krahmama; kiiresti tegema ▪ küll me rubisim einu kokku võtta küll me krahmasime heinu kiiresti kokku; ma rubisi mõsu nööri päält kokku ma haarasin pesu nööri pealt kokku. Vrd .aarame, .kah´mme, .raapame, rabime1, .roh´mme
2. piltl isuga sööma, õgima ▪ lamba neid einu sööve, rubive sissi lambad neid heinu söövad isuga. Vrd labime, lõbime, lõmime, .rom´me, õgime