[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

korp1 <korba, .korpa>
1. (paks) puukoor ▪ pedäjelt võeti korpa männilt võeti koort; niidse korp väidsege kaabitside ärä niinekoor kaabiti noaga ära. Vrd kos´k, kosku, kuur´1
2. koorik, korp, kärn (haaval) ▪ nahk om lõhki, ragenu, aap korpa päält nahk on katki, pragunenud, ajab koorikut pealt. Vrd karp1, kärn1
3. paks kattekiht (lume- või mullakoorik, soomus vms) ▪ ku kala suitsute, sõs ei võta mitti sedä korpa tal maha sel´läst kui kala suitsutada, siis ei võeta tal mitte seda soomust seljast maha. Vrd kooretus, koorik
4. jahukaste (taimehaigus) ▪ karumarjel om korp karusmarjadel on jahukaste