[KNR] Eesti kohanimeraamat

Jõevaara [`jõe‿vaara] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles `Pääsnä ‹-le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1782 Wara, 1805 Warra, Waara, 1866 Joewara, 1871 Jõe-Wara (küla).  C2
● Pääsna küla all 1782. ja 1805. a loetletud neljast Vaara talust osa olid tõenäoliselt hilisemad Mõtsavaara talud ehk XX saj Vaara küla, mis seostub geograafiliselt rohkem Viluste ja Tsirksi kui Pääsnaga. Tegemist on XVI saj-st alates Vilustes esineva talupoja lisanimega, kuid ehk ka üsna varakult nende kahe põlisküla vahelist maa-ala märkiva kohanimega. Vahetegemiseks hakati jõeäärse Pääsna Vaara talusid kutsuma Jõe-Vaaraks. 1866 oli Pääsnal krunditud kolm sellenimelist talu. Et need asusid küla tuumikust üle jõe, hakati seda külaosa varakult kutsuma ka Jõevaara külaks. Tänapäeval on Pääsna küla põhiosa Räpina vallas ja Jõevaara küla kutsutakse Veriora vallas ka lihtsalt Pääsnaks. 1977–1998 oli ametlikult Metsavaara (Mõtsavaara) küla osa. Vrd Mõtsavaara. – ES
EAA.1865.2.70/3:15, 16, L 14p–15p; EAA.567.2.758:2, L 1p; EAA.2486.3.266:6, 7, 8; EAA.1269.1.797:249, L 556

Kiivera ‹-le›, kohalikus pruugis `Kiivra, kohalikus pruugis varem ka `Kiira Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Lauka mõis), 1564 Urbas Kyvviwarre, 1565 Wrbanus Kiwiuar, Thomas Kiffuiwara, 1664 Kiwiwahre Jürgen, 1811 Kiwwerre, Kiwwarro.  C2
● Kiivera oli pärast 1940. a-id liidetud Puskiga, ent taastati 1997 omaette külana. Tuleks ühineda L. Kettuneni ja L. Tiigi oletusega, et nime lähteks on sõnad kivi + vare, vähemalt mingil ajal on need nime aluseks olnud. L. Tiik esitab ka võimaluse kivi + vaar : vaara (sm vaara ’küngas, mägi’), mis oleks enam hüpoteetiline, kuid mitte võimatu, pidades silmas külanime 1565. a üleskirjutusi. Hüljata tuleb P. Ariste pakutud kiive + aru. – MK
Ariste 1938b: 33; EO: 168; HK: 81–82; Tiik 1966: 553; Tiik 1969b: 534

Mõtsavaara [mõtsa‿vaara] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem Metsavaara Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1866 Metsawara Pedo, Metsawara Sammul, u 1866 Вара, 1871 Mötsa-Wara (küla), 1909 Metswahra, u 1900 Метсавара.  C2
● Seda kohta, kus on Mõtsavaara Peedo ja Sammuli talu, tänapäevane Mõtsavaara küla ei hõlma. Peedo, Sammuli ja Vaara-Vidrigu talu ei kutsuta ka mitte Mõtsavaaraks, vaid Vaaraks. Tänapäeval on see ühendatud Tsirksi küla alla Räpina vallas. Praegune kohalik arusaam ongi, et Mõtsavaara küla on Vaara küla talude metsamaa ja uuemad talukohad edela pool raudteed, kirde poole raudteed jääb aga kolme põlistaluga Vaara küla. XIX saj, kui Mõtsavaara talude nimed kinnistusid, oli vaatenurk analoogiline: Vaara talud olid algupäraselt asunud Viluste külas (seal oli kuni viimase ajani Vaara-Joosepi talu) ning külast välja metsamaale ehitatud talud said nimeks Mõtsa-Vaara. Vrd ka Jõevaara, algupäraselt Pääsna küla talud samast lisanimest. Vaara lisanime päritolu on hämar. See ilmus Viluste külas kujul Andrys Worszth (1582) või Andrzei Warsth (1584). Järgneval kahel sajandil leidis see põhiliselt kasutamist kujul Worsti ja Worsse. Võib-olla on *Vorsti olnud kantseleietümoloogia, kuid samas on võimalik, et hääldus oligi [`voorsti, `voorssõ]. Pole teada, kas Vaara nimi kuulub kokku Süvahavva külas kujunenud Vareste lisanimega (1582 Piep Waraz, ↑Vareste). Võiks toetada hüpoteesi, et Viluste st-lõpuliste lisanimede taga on kollektiivliitega nimi *Vaaraste ning Vaara on selle algupärasena säilinud liiteta variant. Vrd Jõevaara, Vaartsi, Vareste, Varstu. – ES
BAL: 687;  EAA.2486.3.266, L 16, 18; EAA.1269.1.797:265, L 590; Eesti SK 10; PA I: 93, 141; Roslavlev 1975: 26, 28, 46; Vene TK 42; Vene TK 126

Tsirksi [`tsirksi] ‹`Tsirksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsirkse ‹-he› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Veriora mõis), 1670 Sirka Pustus, 1867 Zirkse Willem, Zirkse Hiob (talud), 1937 Tsirksi.  C2
● XVII saj Pääsna küla all esinenud puustuse nimi ilmub kirjalikesse allikatesse uuesti alles koos talude kruntimisega XIX saj II poolel. Algupäraselt kahest talust koosnenud külaga on tänapäeval ühendatud ka Vaara küla ja Tuudimõtsaks kutsutud Pindi küla tagamaa. Tsirksi nime päritolu pole selge. XVIII–XIX saj ei esinenud see kirjalikes allikates talupoja lisanimena, millest võib järeldada, et nimi kujunes varakult eelkõige kohanimeks. Ühe oletusena võiks nimi sisaldada sõna tsirk ’lind’, mis oli XVII saj üsna levinud talupoja lisanimi, ja nimele liitunud kollektiivliidet -si. Seega siis Tsirksi nagu *Tsirguste. Sõnalõpu i madaldumine e-ks on kohaliku murraku erijoon. Vrd Mõtsavaara. – ES
 EAA.2486.3.266, L 42; Eesti TK 50; Roslavlev 1975: 30

Vareste ‹-le›, kohalikus pruugis Varõstõ ‹-lõ ~ Varõssilõ›, rahvakeeles ka Varastõ Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1782 Warresse Jaan, Warresse Ado, 1805 Warresse Jacob, Warresse Peter.  B2
● Küla on moodustunud Süvahavva küla lõunapoolse ääremaa põlistaludest. Dokumentides on Warresse veel kogu XIX saj jooksul esiletõstmata talunimi. Talule nime andnud lisanimi võib põhineda linnunimetusel vares, see lisanimi on väga levinud. Aga on ka võimalik, et linnunimetus on ümbertõlgendamise tulemus ja lisanime algupäraks sobivad hoopis varasemad waras-nimekujud Süvahavva külas (nt 1582–1592 Piep Waraz ~ Waras). Viluste külas on 1588. a Andrzey Warsth ehk seotud Worsti lisanimedega XVII saj, need omakorda on kindlasti eelkäijateks XIX saj ja tänapäeva Vaara kohanimedele (XVII saj Worsti on Räpinas olnud kummaline kõrvalekalle, mis ei kajastu hilisemates lisanimedes ja nendest moodustatud perekonnanimedes). Vrd ka nimeahel Võukülas: 1638 Warrusz Pap, 1670 Warusa Jaak, 1688 Worsti Jaak, XIX saj-st peale Varõssõ (Varese) talurühm. Vrd Varesmäe. Lisanimede leviku ja arengu taustal on võimalik, et Vareste küla nimi tekkis talunimena juba XVI saj ja nimevariant Varastõ on lähemal algupärasele. Sellel juhul on Varastõ seotud hoopis Võhandu-äärse liigendatud orumaastikuga, võrreldav Varstu nimega. ¤ Leevi vallan Palo mõisa perrä ollõv Vareste külä. Algnimi ja vanoh kiröh ollõv nimi om sel küläl Varaste külä. Vanast ellivä sääl külän kats veljä, nimmi ei tiiä, ja mõlõmba olliva suurõ varga ja vargustõ vastavõtja. Tollõst nakate ka tuud küllä Varastõ küläs kutsma. Et Varastõ külä nimi väega jälle kuulda om ja nüüd inämb sääl külän üttegi varast, ei ka varguste poolõ kalduvat isikot ei olõ ja ei elä, sis muudõte Varaste külä Vareste küläs. (1940) Vrd Mõtsavaara, Varstu. – ES
EAA.1865.2.70/3:4, L 4; EAA.567.2.756:2, L 1p; KM: ERA II 271, 465/6 (14) – 1940; PA I: 93, 265; PA II: 434; Rev 1638 I: 272; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:211, L 208p

-vere – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiara ’ala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust p › v põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve. – MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: 351–356; Ariste 1963: 474–475; EMK 2009: 272–273; Johansen 1925b: 58; Kallasmaa 2007: 450–453; Pall 1997: 72; PTK II: 72–83; Päll 2012: 167–168, 169; SK II: 62; Tarvel 2013: 406–407; Troska 1995: 23–28; Weske 1877b: 83–95