Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel
kaklema `kaklema,
kakelda spor L K,
Trv TLä Võn Rõu,
`kakleda R(-
mma Vai)
Khk Vll Hää Iis,
-me, kakelte M,
kakõlde San,
-õma, kakõlda TLä Ote Rõn,
-õmma, kakõldaʔ V,
-õmõ San Krl tülitsedes hoope jagama, rüselema ärä tule `kaklema Kuu;
`Kuerad `läksivad `kaklema (purelema) Jõh;
ku akkasin `kaklemma, siis `toine mies oli `toises kääs Vai;
`raaplevad [öeldakse, kui] mehed `kisvad `joonud `piaga, [kui] naised `kisvad, `öötasse `kaklevad Kse;
kuked `kaklevad või `riidlevad Tor;
ma tahass ta naha läbi `kakleda Hää;
`ühte lugu karupidi kuos, `kaklevad JMd;
Koarel `kakleb joonud peast Tür;
mõnikord on ka, et `koeruse pärast `kaklevad teised VJg;
küll kakelsivad kuĺl ja varess, nii et kole kohe Äks;
poisi kakelnu `arja pidi kogusin Trv;
kuke `kakleve, kisuve nii et veritse;
ta tah́ts miul suie `siĺmige `seĺgä tulla, tah́ts `kaklem tulla Krk;
lihuniku vanast `kaklive kõrtsin Hel;
ärä `mõtle et `kiägi `kaklemada om, kanagi lähvä `kaklema; (nemad) ei ole üits ütega läbi saanuva, sõemõlnuva, kakõlnuva ja kiiselnuva Ran;
ta sõemel miu, aga kakelda ta‿s saa, aid `olli vahepääl Nõo;
sa ärä lase näil kakelda, lahuta ärä Rõn;
nu̬u̬ `oĺli˽kakõlnu vai tapõlnuʔ Har;
Sõ̭ss timä mugu˽tülüt́ ja˽kakõĺ Rõu;
vanast ka‿ks tet́ti `tempa ja, `peeti illo ja kakõldi Vas;
kas pulmah kakõldi kaʔ Se ||
sõnelema, riidlema perenaine kakeĺ alati (tüdrukutega) Hls;
miheemä tullu `kaklem;
`kaklet latsege, põrudet last, sa ei tohi sedäsi tetä Krk;
meie mõne sõna man jageleme kõvaste, mõni `mõtleb, et me `kakleme Puh Vrd kaaklema,
kraaklema