[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 24 artiklit

ips2 ips Khk Pöi Rei Tõs Khn Aud PJg Saa VJg Trm Hls T Räp, iṕs Krk San Urv Krl, ipś Kod Trv, g ipsi (ipśi Kod, ibsi Ran Nõo), g iṕsi Urv Krl; jips g jipsi Khk Kaa Var, jibsi Krl; jeps g jepsi Koe; jõps g jõpsi Rid Mar LäEd Tõs; g jõpsi- Muh
1. kivim Koeva linnast tuuvvass `ipsi Krk; vanast tambiti `ipsi, ips `tu̬u̬di suurden tüḱen, siss kodun `pesti puruss, nii et jahvatada sai Nõo; Kevädepu̬u̬ld iks `veeti `ipsi Koevaliinast obestega `mõiste Rõn; Setu maalt tuvvass `iṕsi Urv
2. peenestatud kips a. kipsipulber, kipsitaigen Ips oli `sõuke `valge jahu, just kut lubi Pöi; kui luomal oli silma pääl alle, sis `pandi `ipsi pääle Rei; jõpsist jo ikke kojosi tehasse Rid; `Jõpsi pannatse lubja `sisse, jõps kuivab ruttu Han; `jõpsi `pandi aava `piäle, kui liigliha oli Tõs; ipsist `tehti tainas, vett `pańti ja segati lusikug; `ipsi andasse rot́tidel ja iiredelle, `suhkru ja `pü̬ü̬gle jahuga segatud, topsiga vett pääle juua kah; seinad tuleb ipsiga ära pahtelda Saa; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen Krk; laste [mängu]`asju `olli tettu kah ibsist Ran b. väetis kui uss `vilja ajab, siis saab `vilja `ipsi külida Rei; kui ma teol oli, ma külisi üks kord `ipsi ristikeena moa `peale Tõs; ipś külvetässe põllu piäle Kod; `ipsi külväve naiste`rahva kiḱk puha Hls; ku ristikaenale `ipsi om külvetu ja eläjä `kastega söövä, siss aab eläjä `lahki; kos `itskme vahe, kos `ipsi es ole puttunu, sääl `olli ain kõllane, kos `olli ips puttunu, sääl mustass Nõo
3. kipslahas jipsi `sisse pannasse `katkissi `asju paranema Khk; Ju siis viga nii suur oli, et [jalg] `ipsi `pandi Pöi; jala sääre luu `pandi jõpsi `sisse Kse; `linnas `pandakse [luumurd] jipsiga ~ kipsiga kokku Var; tütär muŕs ‑ ‑ jalaluu, `tohtre pannu [selle] ibsi `sisse Nõo; jaĺg oĺl ipsi sisen Krl
Vrd ipski1, hipusk, kips
isiku|maks u igalt 20–60 aasta vanuselt isikult võetud maks (Eesti Vabariigis) spor R eP M `pandi viel `naiste`rahva isikumaks ka `pääle Kuu; minu minial oli isiku `maksu `maksa kümme `krooni `õigus Vig; vallan oo iisikumaks Kod; nüid om iisiku mass, vanast olli pääraha Krk; suure iisiku massu om Hel isiku|tunnistus u isikut tõendav dokument, pass – hv eP, Plv mool pole isigu tunnistust Khk; vanasti `oĺli tuusik, nüüd on isigutuńnistus Saa; vanaduse paśsid `ańti nüid `niukesed isiku tuńnistused, et änam mitte vahetamest põle Pil; egal inemisel piät isikutuńnistuss olõma Plv
jaani|rohi 1. mägiristik (Trifolium montanum) jaani `rohtusid korjati jaanibe `laupa `öhta; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; jaani `rohtudel oo `valged tutid `otsas; valvakad sinised `õitsed. mõni oo naiste`rahva `asjade pärast `kimpus, siis otsib jaani`rohtusi Muh Vrd jaani|lill, ‑nupp, ‑tutt, jaaniste-, jaanistis|rohi
2. harilik härghein – Jäm Vrd jaanilill
3. enne jaanipäeva tehtud hein – KJn Vrd jaanihein
jaarama `jaaramma, jaarataʔ Plv
1. jändama, möllama, märatsema mis sa˽tah jaarat jälʔ, vana juudass; `August tah jaaraśs, ütte lukku peśs kõ̭iḱ puruss Plv
2. liiderdama, kõlvatut elu elama; indlema ta mõ̭ni `tütrek, ta `jaarass ütte lukku meestegaʔ; ta `jaarass muidõ naistega, ei tiiäki mis kotoh uma nainõ ja latsõ˽tegeväʔ; lehmätüḱk alati `jaarass ta puĺlikõsõgaʔ Plv Vrd jairamma, jäärama
jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a. jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se|| fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b. endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c. pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d. lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut 2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b. (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har|| (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c. (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d. (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut|| fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se|| Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu 3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se|| esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har|| kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se|| kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b. (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c. teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se|| õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut|| täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo|| (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp
jatku|kangas takune labane kangas, millest tehti naistesärgi alumine osa, jätk `keskmised takud õlid lõemess ja õtstakuss kudejed. saed jatkukangass; jatku`kangass teed särgi saba Kod; jaku kangass taht kudade Krk; jakukangass om ülevän Nõo Vrd jatkurõivas, jätkukangas jatku|kaupa jaokaupa nüid `antass jaku `kaupa Vil; tiib jakukaupa tüüd Trv; ma jaku `kaupa iki loe tat (raamatut) Krk; rõuk tet́ti jaku `kaupa Kam Vrd jätkukaupa jatku|koht liite-, ühenduskoht egä `jatkukoht ei ole igä nii `kindel kui nüd sie ühetükküne puu on Kuu; latile aetse jatku `kohta labad `peale Aud; jatku `kõsta jäeb vahe, kui parandad katuss Kod Vrd jätkukoht jatku|lõng jätkamislõng; kangakäärimisest järele jäänud lõng vähiksed lõngad, `pissed kera jupsid jäävad `käärmesest järele, neist saab siis jatko lõngad Mar; kust lõngad `katki oo, `äärmesed lõngad. jatku lõngaga parandatse ää Tõs Vrd jätkulõng
jätk jätk g jätk|u (‑o) eP; `jätk(u) g `jätk|u (‑o) Hlj VNg Lüg Jõh IisR; `jätk|ö (‑o) Vai; jäkk g jäku Vän KJn SJn Krk Lut
1. lisa; pikendus a. see, millega jätkatakse või pikendatakse; kulunu asemele pandav uus tükk `ennevanast `pieti ikke `jätkuga `sieligud VNg; `jätkuga sukkad. `onvad `sääred kõvad. tehässe `uuved lavad (labad) Lüg; Kala·nski jätk (elamu alumiste palkide jätkamisviis); Kalasaba jätk (palgiseotis) Jõh; `mastil on nied `jätköd ka viel – `stengid Vai; kasujätkud (patsidesse pandud valejuuksed) Käi; mine too `mulle köie `jätku Mär; sul ju nii lühike ümrik, pane kohe mitu `jätku alla Ris; `jätkasin ohelikule jätku `otsa Kad; nagu jutu jätkust ööldud Trm; Lamab kui rooma jätk Pal|| fig prillid `eetasse silmale jätkuks olad Khk; Kui keegi teisele midagi kätte ulatab, siis oli teine talle jalajätkuks, ehk ka käe jätkuks Mär b. endisaegse naistesärgi takusest riidest alaosa piht oli linane ja altpoolt oli takune, se oli se jätkuga säŕk Tür; aan pihale vi̬i̬l jätku `alla, siis `ongi säŕk `vaĺmis Lai; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; särgi jätkul särgiväel juba ommogo vara võt́t särgi jätkul `einä ajada Kod; siis vata tuleb nii soe et kõńnite kõik särgi jätkul Lai Vrd jakus c. lisand, mis teeb toidu, joogi jne jagusamaks `kartulid on `leiväle `jätkost Lüg; ma pani `villadele omast kääst `jätku `juuregid veel; pahnast saab eina `jätku Khk; vesi pikkä piimä `jätku, aganas oo lebä `jätku; piimäle `pańdi ike vett jätkus `juure, kui eenamaale `mińdi Vig; aganad ikke leevä jätk, umalad õlle jätk Juu; tie `kuaki, siis sie on jälle leiva jätk VJg; vesi viina jätk ja vesi piima jätk Trm 2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges sõrme `liikmede jätkod Kul; kaela końt `kat́ki, jätkust `lahti Lai|| fig (kangekaelsest või tugeva tahtejõuga inimesest) ajab oma `õigust taga, ei `anna `jätkost järele; `enne ei `anna järele, `jätkost järele kui piab `saama `tehtod Lüg; Teeb tööd, kas jätkust lahti (väga palju, kõvasti) Ris; mõni inime on, ta järele ei anna, kas jätkust `lahti kohe Juu b. (sõrme, selgroo jne) lüli Kõmp on `peidla jätk, kõmbaga mõõdeti ka Hää c. (kõrrelise) sõlm; hv sõlmevahe vilja jätkud on `valmis kasund juba – akab pεεd tegema Khk; Roog (pilliroog) on `neukstest `jätkudest koos, `sõlmedega `kinni Han|| fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme Krk
3. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk sie köüs one `mitmest `jätkust kogu `pandu VNg; maja `õtsa tegin `jätko Lüg; siis ehitasid `senna [majale] `jätku `otsa Amb; köied on `mitme `jätkulised, mitu `jätku pannakse otsastikku JMd
4. piisavus, jagusus; tulu, kasu, edu ta teeb oma tööd ka, aga äi temal sest `jätku äi ole Emm; ju ses jätku pärast `pandi [aganaid leiva sisse] Muh; [kratt] tõi `viĺla, pani jätku piale Nis; jumal annab `talle tulu ja `jätku VJg
5. (tervitus, soov sööjale või töötegijale, vastus sellele soovile) Jätku ~ jätkaku jumal rooga (vastus) Jätk on hea ~ jätku tarvis Jõe; `jätku `villa `niitajalle; [pesupesijale öeldi] Jätku valgele Jõh; `jätku toidule Khk; Tere ja jätku Krj; mõni teeb `jälle `naĺla ja `ütleb: tere `jatko tööle Mar; leba `jätku Kse; jätk `leiba Mih; jumal pangu leival `jätku peal Ris; jätku leivale üld, jätku leiba spor, üld (sagedamini Eesti idaosas, ?vanem); jätku (leivale ~ leiba) andma jätku soovima, sööjaid tervitama tere `jätku `leiba ~ leivale (vastus) tere, `jätku tarvis; mõni ulakas `ütleb: `kelle täkk sie läks teiba Lüg; kui sööma ajal `teisse `kohta minnasse, siis `antasse `jätku: `jätku levale Khk; Jätku leivale (vastus) Jätku taevast Phl; `jätko `antasse ikke leiväle, egä sa sia`viisi tuppa ei lähe Mar; `jätku jummal teie leivale Kos; Jätku teie leivale ~ hum Täkud teie reial (vastus) Jätku tarvis ~ hum Täkud tallis Jür; `jätku leivale (vastus) jumal `jätku Kad; `jätku jumal `leiba (vastus) `jätku tarvis ~ `jätku taeva isale Trm
Vrd jatk
jätku|kangas takune labane kangas, millest tehti naistesärgi alumine osa. Naistesärk on kolmest kangast: ”pihakangas”, ”käiksekangas” ja ”jätkukangas” MMg Vrd jatkukangas jätku|koht liite-, ühenduskoht `jätku kõht. `tiiliskived `panna. vahe kõha `pääle `panna `tõine kivi, kui `ahju tehässe Lüg; rihma jätku koht Khk; Jätku (hum vastus) Jätku kuhast läheb katki Krj; Jätku kohale `pandi sammel vahele ja `löödi `kinni; Nii east `pandud, et mitte pole jätku`kohta nähagi Pöi Vrd jatkukoht
jäärima `jäärima amelema see akkas teiste naistega `peale `jäärima Vll Vrd jäärama
kahe|jalad pl naistesärgi ja ‑sukkade kaunistus kahejalad `testi abasu`kätse suhu; naesse sukadelle tehässe kahejalad `servä, aagud tulevad, neljält ridalt Kod kahe|jala|ratsa jalgsi – R Tõs Jür Amb Kad VJg Lai ah rattaga õli, minä `mõtlin et õli kahe jala `ratsa Lüg; kud́a sa käisid sial? kahejala `ratsa, kust ma seda obust `võt́sin Lai kahe|jalgne kahe jalaga; inimene see oli küll kahejalgne rebane, kis need kanad viis Ris; `sahvris käisid kahe`jalgsed `vargad Koe Vrd kate|jalgine, ‑jalgne
kahmakalt kahmakalt HMd VJgupsakalt; järsult naiste`rahva inimene, mis `moodi sa nii kahmakalt teisele `ütled HMd; ta `vastab alati `irmus kahmakalt VJg
kandma `kan(d)ma eP eL(‑me M ‑mõ San Krl, ‑madõ Har); `kandama R/‑ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi K I T, kanda Sa Muh Kse M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R 1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass ‑ ‑ tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv 2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote|| millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo 3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis ‑ ‑ `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnä Harʔ; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut|| veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev ‑ ‑ paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää 4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se|| (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se 5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas|| `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg 7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime ‑ ‑ sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk 8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se 9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, ‑ ‑ siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut|| poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, ‑ ‑ mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo 10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn 11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk|| sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk 12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad ‑ ‑ siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp 12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas| aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk
kauplema `kauplema Vai, kaubelda (‑ao-, ‑ou‑) eP(‑aa- I, `koupleda Rei) M(‑me) T[‑lõma]; `kaupelda Lüg Jõh KuuK, `kaubella Kuu VNg; `kauplõ|m(m)a(ʔ), kaubõldaʔ V(‑mõʔ Krl)
1. müüma `kauple `tõise `kraami, mis sa õled saand `selle iest Lüg; `suitseti kalo ja läks `kauplema Vai; siis ta akkas puudega ja `nahkadega `kauplema Khk; ma lähe kalu `kauplema Muh; kaussidega `kauplejad `tahtsid obusesaba `jõhve Kul; ma `kauplesin ää, mul enäm `müia põle Juu; `maarja laadal kaubeldi obuseid VMr; ma ise nihukse kaubaga ei `kauplend Ksi; tämä käis `kauplemas, `õśtis `silka ja müis taludesse Trm; juut́ `kaupleb raamige Hls; tu `möie talu maha ja `naksi `kauplõmma Har; Petsereh om väega paĺlo śetokaisi ja `kauplõiji säntsit `väikäisi kauplõji; ta `kauplõss hingega, ta võtt nii `kaĺlihe Se|| fig käe är külmänu, külmeteve sis muku `kauple rääbust (vehi kätega) Hls; temä om kasuga kaabelnu (elab hästi) Nõo 2. a. kaupa sobitama, kokkulepet taotlema või sõlmima `anna `ninda pali kui küsita, `kaupelda ei `uoli Lüg; `kuida `kauplimo `ninda `tiemo `kauba `vällä Vai; oli kraavi podretsik, oli kraavi kanali oma jauks `kouplend, maksis töölistele Jäm; `kauples ennast `sönna tühe Khk; `aastasulane oo see, kes `aasta `peale oo kaubeldud Mar; tüiri inimesega on paha kaubelda Kad; süllä pialt makseti nääle seda `katsetegemise raha, kud́a süld kaabeldud õli Kod; ma `kaupli kige parembe `tiindre ja kige ilusembe tüdruku Hel; ta pidi `aasta läbi `mõisale tü̬ü̬t teǵemä, sai oma palga, mes `oĺli kaobeldu Ran; `mõisniku kaobõlnuva saari käest kõiksugutse `õiguse `vällä; sańt ütel aledade `vasta, et ega ma‿i `kauple, mia sandi Nõo; Laadepääl `kaeva kõik toda, ei `ütleva enne `müijale sõnagi, perän kui kõik lehmä läbi`kaetu, lääva `kauplema Rõn; tiä lät́s mulle naist `kauplõmõ Krl; kaŕusõ`kauplõja ka tuĺl Se|| tutvust sobitama Äi tea mis sa vana inimene änam naistega `kaupled, olgu see ikka noorde asi Pöi b. vastuseisust hoolimata paluma, nõudma või pakkuma midagi `kauples ennast moo `seltsi `linna, äga ma‿s vöta täda `ühtid Khk; `kupja poeg tuli `vasta, se ise eläs Talinas, se oli parunite poolt `väĺlä kaubeldud Vig; ma `kauplesin end puśsi `peale, küll `andis `enne kaubelda kui `peale sai Juu; eks ikke küla kaubeld (karjase) `juodi `liiku VMr; eenäkuhuja `kauples `mitmele Kod
3. tingima (hinna juures) `kaupleb nagu juut `viimase vere `tilgani Lüg; `peio `poissi `kauples `pruudiga (kirstu lunastamisel) Vai; `kauplevad odavamaks, ind on `kõrge Juu; silgud, nende iest olid vekesed innad, nende iest ei old `kauplemist VMr; pulman `pantse puu ette ja kaabeldasse kui peiu pulm tuleb et mes asjamehed te õleta, kohe lähta, kos paśs Kod; mia massa raha ja sa tulet vi̬i̬l `kaupleme Krk; tuut massab niipaĺlu, kaobõldi kah ja masseti si raha `väĺlä, mes tä nõus Ran; ega tä muido odavambast es olõss `jätnüʔ, a ma iks `tinkli ja `kaupli `kõvva Kan; Kauplõ˽ku juut́, a massa˽ku saks Urv; meil oĺl `täämbä lihunikuga suuŕ `kauplõmine, poolõ `henda kaubõĺ mahaʔ, mia ma lehmäst küüsse Har; kaubõĺ vil mano, `tahtsõ `rohkõp Se
4. vaidlema, jagelema; riidlema mis sääl änam koubelda on Jäm; mis sa `kaupled paigulist nende emastega Khk
kont1 końt g końdi spor L, K I V(ku‑), kondi Sa Muh spor L, M T; kont g kondi Hi, `kondi R 1. kont, luu a. (inimese, looma suurem) kont `Lapsed on `kanged `kontie siest hüdü `koukima Kuu; `Einostus `kondiga vana`aasta `õhta ‑ ‑ `kelle `kondi kuer `enne `ahmib, sie `este mehele [saab]; [denaturaadipudeli silt] `Kolme `kondiga – pääluu ja kaks `reieluud; üks vana kõbikene luu ja kont, nahk `oiab `kondid `kinni Lüg; nii kovad nagu kuge `kondid; räbälkaupmehed, `kondi`otsijad `käisivad ikke `Peipsi `äärest Vai; rinna`piike końt o keige alumine ribi Mus; `limpide `seltsis pidi [supis] liha olema, kust muedu kondid said, mis saeavanem kogu `korjas (lauale kontide hulka viskasid pulmalised raha) Kaa; kui `vastlabe sia jala kondid [olid], laps saadeti neid `kaugele ära pöllale `viima, siis siad `seisvad suvel pöllal Krj; suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; sea jala sees oo nisuksed kondid, virila kondid [vurri tegemiseks] Mar; seljä rool oo paelu `końta Tõs; Nda `vaenõ luõm, et `końta suab üksi; Magus końt (üdi-, krõmpskont) Khn; `õhta pidi üks poiss końdid `kat́ki kukkuma Vän; loomade końdidel üdi sihes Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; abaluu końt on õlal, käe taga HJn; `końte siden oo magus üdi Kod; kaks kusist `końti ja põie kael, `rohkem teda (kõhna inimest) ei olegi Lai; mis `näĺgunu ja kondsikuss jäänu, siss om tal (loomal) kondi `püsti Hls; egä sõrme sehen om kolm `końti Ran; `paĺla kondi om supi sehen; vanast `olli kondi`korjaja, noh setukene, ośt `końte ja ańd kaosi `vasta; [joodik] käis `mitmast kõveride, nu̬u̬ kondi oless täl nigu `valla ollu Nõo; siss (pärast lihasöömist) oĺl laud kõ̭ik noid `kuntõ täüs Rõu|| kondine lihatükk `erne suppi tulep `ki̬i̬ta, sääl om üits tüḱk `konti ka `sisse panna Nõo; suṕilõ `pańti `lamba lihha ka mõ̭ni końt Plv b. kalaluu tema (tursk) on `ilma `końdita (peenikeste luudeta) kala Kuu; `ruodusima neid `silku, ega mei `konti süönd ‑ ‑ aga isa söi `keige `kondiga VNg; `Värske särg on muidu kena küll aga irmus pailu `kontisi ja `pindu Pöi; kusimuse `konti teestel kaladel ei ole kui aenult lestal, suur kõber końt Rid; `ahke końt (pisike kalaluu) Mar; mereärg on kõva, `końtisi täis Hää; mis‿sa nendest ahvenatest tõid paĺlas końt Kei; krõbistame kala `końta Juu c. fig (millestki külmunust või kuivanust) Vähämäld labidaterä `paksune kerd pidi lund üleni pääl olema, siis ei old `karta, et külm olis `nuota `kondiks tehnd Kuu; kalad on końt kövaks `kuivand Khk; Külma kas voi kondiks; Jälavarjud kuiast kondiks Emm; [liha] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; palajass `olli väĺlän ärä küĺmänu nigu końt Nõo|| siul om õige końt (kondine) jalg Hls
2. muhkjas liigesekoht a. (looma) koodinukk vanger jooseb obesal `końte Trv; si̬i̬ om `lõhkje oben, `peĺgap `końte Hls; kondi `peĺgäje obene, ku tal [vanker] `końte lää, siss pand `lendäme Krk; rataste põhilavva putteva [hobuse] kondi `küĺge Nõo; lasi (virutas) nuiaga mustalõ kitsele `kuntõ Rõu; ku putusõ [hobusele] `kuntõ nu̬ ratta, ni om pakku mineḱ Se b. pahkluu `kehlu końt Jõe; seal oo kaks `końti, üks oo `seetsipool, teine väljapool ‑ ‑ [öeld] luupekse końt Pöi; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelpool [jalga] końt on Ksi; säŕk oli villane mustast `rõõvast ‑ ‑ jala końdeni Trv; jala końt ~ kondi luu; pikk änd, `alla poole kondi `otse Hls; labajala kondi om seere all, katel pu̬u̬l Ran; välimene końt, sisemine końt [pahkluul] Võn|| kand me nüpeldäme (niidame) kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi, ja valitseja tulep tagast `końte (kandadele) Ran; te võtate samm maad kaar laǵa, ja siss pessäte miu `końte; kaśs nigu `väike laits käip kondi pääl taka; küll ma udisi tedä (kassi) kondi pääld ärä Nõo c. sõrmenukk päḱägä mõõdid, kui `kinda vi̬i̬rd kudasid ‑ ‑ mõõdid päḱä otsast päḱä kondini Ran; [sõrme] nii `końtest `jämme kõ̭ik, ega na‿s valutagi, aga `liikme kondi olliva `jämme Rõn
3. kehaehituse laad; kasv; jõud sie on üva `suure `kondiga obone; täis `konti inimine juo [kõlbab niitma] Lüg; Mis `raske tüä tegija `niisike `piene `kondiga on Jõh; Mis ilu tal, va igavene `suure `końdiga `naine IisR; [poeg] isa `moodi, nii tugevad `konti Ans; Kont oo alles nöder (alaealisest) Kaa; tihe kondiga lehm äi anna nii `easti `piima kut kore kondiga Krj; nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal Jaa; oh, ta va pika kondiga [inimene, loom] Mar; see oo ikke ea końt oost Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti (sale, painduv) Han; nõrga końdidega vasikas Tor; Kolgard ‑ ‑ kis `seuke suurt`końti kolakas on Hää; `kuivand `końti inime on `kerge Rap; tugeva końdiga, suur poiśs; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; Kellel vähegi konti õli, sel tuli ju seitsme uastaselt karjas akata käima Trm; piänike ja inetu końdiga vars Kod; nõrga kondi, lask ku kiri kit́s, `keŕge `końtege; ta `seante suur olli miu `konti, miu `mu̬u̬du; periss ritsik om suurebe `końtege Krk; nu̬u̬ mõlemba om iks täis kondiga mehe Ran; ta‿m suurt `końti obõnõ San; tu̬u̬ om końdilõ suuŕ miiśs Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; taal mehel õ̭ks om `konte (suurust) Se
4. keha tervikuna või teat piirkond (jäsemed, liigesed, lihased) kaik `suoned ja `kondid tegeväd valu Kuu; `kange `kontidega `ninda ku vana unt; ega `kirjutuse tüö `konti ei `vaiva, kont on `kergel Lüg; `Saunas `auduti ja viheldi siis `kondid `pehmest Jõh; Leib `kasvatab `lapsel `końti IisR; oo, miu `kondid on juo `kuolduned tüö järele; ei saa `kontist (kontidest) `puhka, valutavad kohe Vai; kondid `tööga `aiged Jäm; `umbest ing on `kontide vahel veel (haigest); `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund, venind Khk; kui lehm akkab kahe kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse, kondid `lahti Mar; [valu] lööb kondisse `siia `kukla taha Tõs; Końdid `nuõrna `tüegä ää tapõtud ning venütet; Mio końdid akkasid sedäsi värisemä, et (kartsin) Khn; `saosed ilmad, `kange väsimus on kondides HMd; końdid kõik nii rammad Jür; kõik kondid luud `aiged VJg; õlesi `viina ehk `liikvad õlema, suasid końdid pehemess Kod; ihu om nõnda `aige, kiḱk luu ja kondi valutev; si̬i̬ om üit́s sihane rüüstik, `kunnigi ta paigal oma `końteg ei kurda Hls; ihu om nõnda `aige, et ei liigutess mitte `konti kah Krk; ü̬ü̬ `otsa valuta iks ütte `konti ja tõist `konti; aga juurerohi olna `końtele ka ää Nõo; ku kevväi tulõ, siss om vanainemise końdi ka `keŕgebä Võn; Ära kae kedagi, liiguta konte ja tule appi Rõn; Ei˽seo ilma latsõ˽naka `tü̬ü̬ga uḿmi `kontõ `vaivama Rõu; Mõsõʔ hinnäst suuriniʔ kondõniʔ (üle keha) `puhtass Vas 5. fig (mitmesuguseis väljendeis) Kui juba `toukab, siis oma `konti enämb kogu ei `korja (vaeseomaks peksetust) Kuu; `Konti elistämä (ähvardama vastu jalgu lüüa) Lüg; No ruttu `końdid kokku ja `vuodist `väĺja; `Ninda `kauva `aagas, kui końt omale kõrisse `kinni jäi IisR; Täna pole süüa saaja, peab kondi varal (söömata) läbi ajama Kaa; Korista oma kondid kuju (mine heaga minema) Emm; sel inimesel on kont südames (halastamatu) Rei; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld pärast väsitavat päevatööd) Mar; Korja omad kondid kokku (istu koomale) Han; Vat sul, säh sul tükk, mis końdita (öeld väikese äparduse või mingi ootamatuse puhul) Hää; kurat, ma siu usse manu änäp `końte ei via (ei tule enam); miu kondi ei lagune, mea ei ulade egäss poole (öeld, kui on palju tööd) Krk; vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi (pole jaksu) Ran; ei `jõvva enämp `kõndi, ädäga sa piät vedämä neid vana `końte perän Puh; Kuńdiʔ unikulõ ajama (liiklusõnnetuses vigastada või surma saama) Rõu; tu̬u̬ (värv) es `pliikuʔ, tu oĺl nikkoani ku ta, luud ja `końti vi̬i̬l sääl oĺl (kuni riie ära kanti) Plv; Naane vidä `kuntõ takah (käib halvasti); `Kuntõ täüs tegemä (liigselt kiirustama) Vas| (vanasõnu vm) Ühe `kondiga `kahte suppi ei `keidä; Üä `kondi `ümber koguvad `kuerad Kuu; Puu äi kasu ilma oksata, liha äi kasu ilma kondita (öeld, kui keegi nuriseb kondise liha pärast) Pöi; koit tuleb końt suus ja `valge tuleb vart `selges (tõusti vara ja enne valget oli rehi pekstud) Vig; Keelel ei ole `końti si̬i̬s (võib rääkida nii hästi kui ka halvasti) Hää; kus on `końti, siäl `koiva Kod; kus `konti, sääl `sõrga ~ sääl `võnti kah Krk; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (öeld, kui sureb halb inimene); ärä mine `kõrgembast sitale ku perse kannap, situt kondi ärä (öeld uhkeldajale) Nõo| (raskest füüsilisest tööst) Laevasüldas laevalossimine ‑ ‑ keis kövasti kondi pεεle Kaa; [raske töö] Akkas kondi pεεle katsuma ~ käima Emm| (laisklemisest, tööst kõrvalehoidmisest) sinu kont valutab [töötegemisest], aga minul `naurab Lüg; ära via siin `konti `ühti Vai; Meestel kont naeris (said puhkepausi) Emm; `Ti̬i̬nija ei `u̬u̬linu tü̬ü̬st kah, `oidis oma `końtisi tagasi Hää; õlbutad oma `końti, ei vitsi tööd tehä Juu; vedelik jah, kis ei vitsind `tõsta, ta oiab oma `końti Lai| (pikali- või magamaheitmisest) `Kondid `unniku ja ise `maulla `otsa Kuu; `Viskan `kondid `unniku, akkan ise külitä `õtsa Jõh; Köht oo täis, muud kut paneme kondid sirgese; Noh mehed, viskame siis kondid kolinal nurka ja kargame ise köhuli otsa Kaa; Ma oli na väsind – sirudasi natust oma `kontisid Rei; `Viska końdid unikus ~ kokku ja eida ise `pääle Hää; Korja kondid unnikusse, eida ise otsa Jür; kui väsind, katsun et saan końdid unikusse Lai; laseme vähä `końte tagasi; viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls| (tagarääkimisest, tülinorimisest) Nüüd sai `kondi `amba, enamb järälä ei jättä Jõh; kis üksi sönu räägib `ühte juttu ‑ ‑ [öeld] kut koer näriks `konti ~ koer sai kondi sohe Khk; Nüid on koertel końt käes närida Hää; kont kõhus ei saa või ei viitsi kummardada Kas sul on kont kohus et ei saa `kardulid `koukida Hlj; Aga sool pole końt `kõhtus ‑ ‑ võta nuga maast ää Pöi; ju sul ikka kondid köhus on, et sa ei taha köverda Rei; Kas sul oo końt `kõhtus, et sa ei anna kõverase Tor; `jüstku końt kõhus VMr; nüid on kõht nõnna täis nagu końt kõhun Kod; ei murra ~ riku konti ei tee (tervisele) halba Egä tüö `konti `murra, egä naer `nahka rikku; [löömisel] vits ei rikku `konti, käsi rikkub `konti Lüg; Soe äi tee ilmas kondile liiga Emm; ega sue `konti riku JMd; konti mööda ~ pidi, kondi järgi meeltmööda; jõukohane; sobiv Aga monest kohast on `siiski `uidumihe `ammet `konti `müöde Kuu; Kena soe tuba, öuest tulles nönda konti mööda Kaa; Sie jaḱk suan üsä `końtõ pärä Khn; Końdi `järgi olema (nt riided) Hää; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada; si̬i̬ om tälle `końti `mü̬ü̬dä Ran
6. eseme osa a. korvi sõrestik Metsast `korjasime ise paju-, sarapuu‑, toompuu keppisi, nendest tegime kondid Pöi; aga meil oo ikke päris korvid oln, kadaka kondid ja pajo vitsad. pajo vitsad põimiti kadaka `konte vahele Tõs b. (vokil) voki piäpakk, laud, likut́s, kõik one końdid Kod
7. (taimel) a. linaluu kui ropse mõegaga peksab, siis kondid purud kukkuvad maha Pöi; need kaniste kõva końdiga linad Juu; kui sie końt juo tüma oli, siis `tuodi [linad leost] KuuK; końt sie lähäb `soĺki, maha Amb b. kivi `söuksed punased marjad, suured kondid on sees [viirpuul] Pha; reegil o suured jämed kondid sehes Muh; linnu liimakad oo `piśsed apud marjad, kondid sees Kse; tomingas kasvatab mustad kondiga marjad Var c. kastanimuna `korjas kastaa·ni `końta Muh
8. luu-uisk – Phl Mar Kul vanast olled hobuse kondid, suured petkad kondid olled [jala] all Phl; talve jää peal, niuksed suured looma sääre luu kondid, nahaga pannasse jala alt kurgo `peale `kinni, pork [uisutajal] käe; tä aab `porka või aab `końta (uisutab) Mar
9. kahe sõrmelüli pikkus (pikkusmõõduna) Krk Lut meeste`rahva pastal tetti üits vass ja üits końt, naiste`rahva pastal tetti üits vass edimese sõrmege ja üits końt edimese sõrmege Krk
10. kontvõõras kondid, końt`vöörad, keda ei kutsutud, `kontisid tuli Khk; saja kondiʔ ~ końtjalaʔ Plv 11. väheväärtuslik olend või asi a. fig vana, vilets olend vana kont juo, nagu vana `kolgispu jääb, ei `jõuva kuhugi Lüg; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; mul on üks vana mehe końt Koe; üks aenoke lehmäkońt aga, ei obess ei vangert Kod; mis ta (surm) nende vana `końtidega (vanainimestega) ti̬i̬b sääl ka Äks; Sedä ma mäleta `alla `pirla vi̬i̬ĺ, ku emäkońt kõneĺ Pst; mis mea ole, vana inimese końt Krk; lehmäkońt om kõhn nigu kolgits Nõo; tiirõndõss uma obõsõkuńdigõ, ei jovvaʔ õks kohegi Urv b. tuletukk ni̬i̬ kannu või kondi korjati ärä [pärast kütise põletamist] Krk; kolista końdi kokko, las palava ärä Võn c. puutükk va kõvere puu kondi mahan; puu `konti kodun ei oole Krk
kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. korduvus
1. (sageli koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus
2. perioodiline esinemus a. söögikord b. menstruatsioon c. (ilmast)
3. (üksik)juht, puhkII. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrateguIII. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele
2. tegevuse korrapärasus; rütm
3. õigus; kohustus
4. riigikord, valitsusIV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärgV. aine- või kattekiht, kirmeVI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht
2. ehitusjärk a. (majal) b. (roo-, õlgkatusel)
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad b. parda kõrgendus
4. korrus
5. rida, rivi a. võrgusilmade rida b. suka- või kindasilmade rida c. helmekee; helmekeede rida
6. triip, joon a. muster; mustri triip b. sarvepügalVII. ring, tiirVIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond
2. tagavara, varu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele)
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik b. suur hulk; palju c. tükk, hulk (aega)
5. (midagi väikest ja tähtsusetut)IX. (silmahaigus)X. (mitmesuguseis väljendeis)XI. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin ‑ ‑ naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus ‑ ‑ käis iga `aasta oma korra ää Vän a. söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski ‑ ‑ lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b. menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c. (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda ‑ ‑ siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli ‑ ‑ käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti ‑ ‑`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise ‑ ‑ tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele ‑ ‑ kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s ‑ ‑ temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut|| teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale ‑ ‑ kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu ‑ ‑ suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] ‑ ‑ muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp|| (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a. (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga ‑ ‑ tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b. (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad ‑ ‑ pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle ‑ ‑ `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli ‑ ‑ sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti ‑ ‑ Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b. parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid|| Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda ‑ ‑ teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive ‑ ‑ tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle ‑ ‑ suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a. võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld ‑ ‑ `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b. suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c. helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a. muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid ‑ ‑ siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b. sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj| [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul|| korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har| ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad ‑ ‑ üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b. suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c. tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se| natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) Kod IX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses ‑ ‑ korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv| mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta ‑ ‑ tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas| t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda ‑ ‑ jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp| kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial ‑ ‑ talus `kõrda Trm|| ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki Khk XI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se
kuld- kullast, kuldne, kuldkollane `vueral oppetajal oli suur kuldrist VNg; Suur kuldkee oli `kaelas Pöi; kuldnupud `ollid tanu jääre peal; kuldsõelaga `toodi tit́t kaost, vanad eided tõid ikka (räägiti lastele) Muh; hussi kunigall on kuldkroon lagipεεl Phl; õbelõngad ja kuldlõngad ja, need `toodi `poodist Mar; siss kingiti kuld`asju vahest koa PJg; kuldnupud `kultse kuue ees Tor; `prauskil on kuld riśt `kaelas Hää; kuld tukatid on old `katriina `aegne raha ja naiste`rahva nägu on peal Kos; kuldkarra müt́s oli minu vanaemal Amb; krepaśti kamandir - - saea kolmekümne `miĺjoni kuldrubla ette müis maha selle `Varssavi krepaśti Kad; Õsteti kõhtasid, makseti kuldrubladega kõht kinni Trm; `oĺli neil mõlemil kuld `eĺmed kaelas olnd KJn; Mia `ti̬i̬nsin mõni ü̬ü̬ [vähipüügiga] kümme kuldrubla ärä Vil; kas siul om kuld uuŕ Hls; kus laits tulen ärä palass, sääl om kuldrist `taeva pääl Krk; serände õĺst ilma `käissidä, `olge pääl kuld langa Ran; meil opõtajalõ kińgitäss kuldriśt; tiä oĺl paĺlo kuld`aśju üten toonuʔ Kan; Tõllahn istus torrõ mi̬i̬ss, kuldküpäŕ päähn Rõu; taal ka uma˽kuld`hamba˽suuhn, niu˽vanakurat́ vereveide `hambõidõgaʔ; meil ostõt́i timahalt kerikude vastanõ kuld`pikri Har; `Tüt́rikal om ka mõ̭nikõrd kuld`langoga rät́t vanigõ pääl Se

läpp3 läpp (-ṕp) g läpü Võn V(ĺäpp Se), läpu Võn Har Vas Lei veeauk a. linaleotiik `tahtse linno kundi `otsa läppü `panda, a tu̬u̬ oĺl är˽kuionuʔ; tah niidüh um paĺlo läppä, läpäh `leotadass linno Plv; mõtsa veereh ummaʔ linaleo läpuʔ; läpp kaivõtass `su̬u̬hu vai kohe tsopa`sisse Vas; `Suito˽lina˽`viideväʔ läppö likko Räp; läpüst lää võta õ̭nõ latsõ, ujäst vai läpüst ta om kõ̭iḱ üt́s [jutt, et linaleost tuuakse lapsi] Se b. (soo)mülgas läpü `sisse uputõdi pini ja kassi pojaʔ Rõu; läppu ai hobõsõ `sisse, tah um läpu kotuśs; lammas kattõ `tiidmada, kohe ta õ̭igõ muialõ jäi ku läppö sattõ Vas c. jääauk talvõl mehe˽`raieva läpü˽`sisse ja naiste`rahva˽pańniva `võrka ja lasiva `perrä Võn; ma˽lähä säält läppe mant läbi; säält läpüst võit sa vett võttaʔ Har; kiä koht käveve `ütlivä, läpp oĺl valalõ jõõ pääl Plv; läṕp, kos õngitsedass, lüvväs tuuraga läṕp `sisse iäle Räp

Vrd läpe3

moondama `moondama Khk Pöi Phl L/`muõ- Khn/ hajusalt HaLä, Amb Trm Plt Rõu/-mma/, `muondama VNg Lüg Jõh/-mma/ Ris JMd/m-/ Kad VJg/`mua-/ Iis, `mu̬u̬ndame, -eme Krk

1. a. teist kuju või väljanägemist andma, moonutama; muutma [kadrisandid] olivad `muondaned end `naiste`rahva `riidesse VNg; tüdruk `moondas oma nägu Phl; riie `moondab ennast, `vaata teenep̀oolt küllest [on] teist `moodi, teenep̀olt küllest `jälle teist `moodi Mär; mis sa `moondad oma näust Juu; küll oli sie inimeste elu jo ike imelik, kui pailu ta `muondand nüid ja `muondab `ühte `puhku Kad; tema `muandab oma elu (abiellub) VJg b. (silmamoondamisest) Ta oli `sõuke kunsi mees olnd, `kõrtsis `moondand teiste silmad ää, inimene nägi `asja tükkis teise pidi kut see oli Pöi; ära `moondamist - - usuti `paĺlu, sia `põrssad `silme ees `vaĺmis teind, obused `silme all katusele pand, üks `nõidus ikka oli Kul; siĺmälummuteje - - inimeste siĺmä mu̬u̬nds nõnda ärä, lummut́s, ulk inimesi ollu sääl ja nännu, et temä iki tükś palgist läbi Krk Vrd moonama2
2. nõiduse vm väe abil teistsuguseks, teiseks muutma libaunt, sie pidi õlema `muondadud inimine Lüg; `muondas enese uńdist Iis
Vrd muundama

naiste|mari mage sõstar naestemarjad‿o ümmargused imalad Muh; Naistemarjad oo nagu `sõstrad - - mina neid ei taha, nad oo `lääged Var; `Sorkos ette paelu naestõmarja `põõsu Khn; kui naśte`marju sööb, siss on süńnitamine `kerge; naśtemarjadest ei teha kedagi, linnud söövad need ära Saa; naistemarja om ilma maigute Hls

naiste|rahvas naiste|rahvas(s), naeste-, naśte- eP M T, naistõ- hajusalt V, naestõ- Khn, naesse- Kod MMg; `naiste`rahvas hajusalt R; `naistravas Hlj Lüg Jõh, `naistra(a)s Rei Phl, naisteras Käi; naistõ|rass Urv Har, -raass Rõu(naaśtõ-); naśte|rass Nõo Rõn, -raass Puh a. naine, naisisik `suomalne tuli `siie `suure `paadiga ja siit viis omale abilisi `püüdama, mehi ja `naistravast Hlj; `tõise `naiste`rahvaga tegime suos `eina; lihavõtte `lauba `naistravas pesiväd põranda Lüg; üks kerd oli üks vana `naiste`rahvas oma pojaga `Narva joe `ääres Vai; sält laeva eest es tohi mette naesterahvas läbi `menna Jäm; Taanimoal, seal `peaje (pidavat) naśte`rahvad koa olema `soldatiks Pöi; kui naesterahvas `tulli `tuhkabε, siis `aeti `tuhka änna `alla Muh; va naisteras inimene, mes ta `üksi `jöudis Käi; `Naistras tohi `tösta nii `rasked `asja Rei; naisterahvastel olid `enni siilikud ja `neoksed `kampsulid Mar; kui ma noor olin, siis naiste`rahval oli äbi asi, kui `elmid kaelas põlnd Mär; Liisu nimelised naśte`rahvad elada vanas Han; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa (üha tegevuses) Tõs; Kihnu naestõ`rahvad ond elu aa mihe iest tües Khn; kis ennast oo ää äbistada `lasnud, se oo `langenud naesterahvas PJg; kaput́ on palidu `mu̬u̬du riie, naśte`rahval `seĺgä `panna Saa; ennemuśte old, et ei tohi naśterahvas esimene `olla, kis uueoasta umiku `teise peresse lähäb, sis visatakse obuse rangid `kaela Juu; lõnga kerimised, lina `kehrus ja taku `kehrus, ned‿on naeste`rahva tüöd JõeK; naiste `rahval ikke nüer oli punutud [pastlal], et ta `pehmem oli VMr; ei õle tämä suanud naiss, ei naesserahvass (vanapoisist) Kod; naesterahvas oli enamast üleval partel, mees `ańdis kätte (vilja ahtmisel) Äks; poisid ikka `ütlid ka naiste`rahvid vahel, et õrnem sugu Ksi; sõba `oĺli naeste`rahva riie KJn; üits ainuk naiste`rahva inimen [on talus] Krk; sõrme otsa kiḱk tü̬ü̬d täis, ninda si̬i̬ naeste`rahva olek om Hel; kel naeste`rahval siĺmä `ki̬i̬rlevä, tu̬u̬ om liiderlik inimene Ran; sääl `olli üits naśterass `lehmi `nüsmän Nõo; tu̬u̬ `tapse esi `endä, nii `kange südämega naisterahvass `oĺli tu̬u̬ Ote; küll om vi̬i̬l hirmuss, kui naistõ`rahval sukaʔ löpäkiläʔ Kan; vanast oĺl naistõ`rahval keräkot́t üten, ku˽tü̬ü̬ manu lät́s; tu̬u̬ oĺl vana tõtõlik naistõrass, is võta˽hellügi `sisse Har; Ku˽sullõ kohegi minnen naaśtõraass `vasta tulõ, ei sõ̭ss saa˽hüä õ̭ńn Rõu; saa as naistõ`rahvaʔ mi˽hobõstõga minnäʔ Vas; naistõrahvass nakass lagonõma (sünnitama) Se b. (abikaasast) käis siin oma `naiste`rahva vai `prouvaga, minu `naiste`rahvas ka eläs viel Lüg; Mo naisterahvas on `muldas Pöi; me läksime oma naeste`rahvaga kahekesi `mõisa Mär; see on minu naiste`rahva sugulane Pai; täl `olli iluss säräne parass töndsäk naśterahvass Puh

neitsi neitsi Jäm Mar Kul Han Tõs PJg Saa VJg Rõu Vas Se//, `neitsi RId Jäm Krj Vll Pöi Mar Mär Kse Tõs PJg Hää Ris JMd Ann Tür Koe TaPõ KJn Kõp Vil M hajusalt T, Urv Krl, `neit́si Plt Rõu Plv, net́si Juu; neitsit Tor/-t́-/ Sim, g `neitsi Jäm Khk Vll Jaa Muh Rei Phl Mär Khn Amb Kad, neitsiti Ris; `neitsit g `neitsi Kuu; neitsi- Ans Hi Kir Har/-t́-/, `neitsi- Mus Kaa Pha Kei

1. süütu tütarlaps või naine; neid, neiu `neitsi, `nuore `naiste`rahva `kõhta `üella Lüg; Neli `neitsit `lähvad `lauldes üle `nurme = vankrirattad IisR; neitsit tansib mää pεεl Jäm; jähi ikka `neitsiks Khk; läks `neitsi, oomingu `valges tuli `neitsist ää (ehalkäimisest) Vll; Jaani kergul on `neitsikivi, üks neitsit `tehtud kiviks Jaa; `Neitsid tulavad juba `koose Pöi; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl = `veski Muh; puhas kut neitsit Rei; neitsisid oo koa - - need oo tütärlapsed Mar; Neli neitsit lähvad nuttes üle nurme, üks ei saa `ühte äga teine teist kätte = puutelgedega vankrirattad Han; `neitsil puna pales Tõs; neitsi sai `rohkem vanema tüdreku `kohta `öetud PJg; mitu neitsid oodasid peigmeest Saa; üks vana neitsit käis täna siin Ris; kudas elutee määratud on, kes tahab net́siks `jääda Juu; teesed on ikka `neitsid alles (ei ole abielus) Ann; ilus kui `neitsi Koe; olin viel nuor tüdruk, nisukene neitsit Sim; kaks ilusad `neitsida Iis; puhas `neitsi one `poissess `puutumata Kod; ta oli siis veel noor ja puhas `neit́si Plt; `neitsiss ta jäi Krk; `neitsi, tu̬u̬ `oĺli `alla kate`kümne iki; seeni kui mehele läits, oĺli ta iki `neitsi Ran; Neitsi sais nurmõn, kuldkängä jalan = harkader Urv; Mi˽külän um ka üt́s illus `neit́si, tu̬u̬l umma˽põsõ˽niguʔ ubina verevä Rõu Vrd näitsi
2. teenijatüdruk `moisa neitsitid tulevad Ris

niserduss niserdu|ss g -se Nõo Kam(-ü|ss) San, -sõ Krl; nisõrdu|ss g -sõ Ote nikastus emä `aŕstse niserdust kah - - tasuss ja posiss Nõo; niserdust `lasti tõsel tettä (nõiduda) Kam; nisõrdust `aŕstseva vanemba naiste`rahva Ote

niserduss|lang lõng nikastuse arstimiseks eed́etänä `ütsä `sõlme langale `sisse, siss tõmmatana kõrraga `kinni, tu̬u̬ olna niserdusslang Nõo; vanemba naiste`rahva teivä toda nisõrduss`langa Ote

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp
3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas
II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas
2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu
3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se
III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se
2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas
IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote
2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se
V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur