[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit
aru1 n, g ar|u (-o) uus Lüg Jõh, eP M T(g arv|u (-o) Puh Võn, p `arvo TMr San, seesü arvun Ran, seestü arvust Ote) V; arv g arv|u, -o Kod V, `arv|u, -o R(n `arv|u, -o)
1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo
2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg
3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu
4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har
5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei
6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var
7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl
8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv
9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu
10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp
jama2 jama R Kaa spor Mar Mär Vig Var Vän Hää Juu Kos Jür I, Krk Hel TLä VJg; jäma Khk Kaa Emm Lih Var Rap Kos Tür Koe VMr Sim Plt loba, mõttetu jutt ä aa `siukest `tühja jama Mär; õuest kostis mieste jäma Koe; rahvas aab mud́u jäma, isi ei `tiagi Sim; tema jamal ei õle `õtsa ega `oaru Trm; ajagu‿iʔ jamma Se || (jutu)kõma jutu jama akkas `iemalt `kostma Kad
jamps jamps Khk Rei L HJn Trm Lai Plt KJn; jaḿps Hää M TLä Krl/g jambsi/ Har, g jam(p)si; jam|ss g -si Kos; jämps g jäm(p)si Vll Pöi Muh Emm Rei Kul Juu; n, g `jampsi Vai
1. mõttetus, rumalus; tühi, mõttetu jutt v tegu, veidrus mis `jämpsi sa ilmast-`ilma ajad Vll; ää aa `jamssi suust `väĺlä Kos; ta ei olõ muud ku paĺlass jaḿps Krl
2. nõdrameelne, segane; mõttetu [jutt] älä nüid aja `jampsi juttu Vai; jamps tee (eksitee) Mar; ära aja `niukest jamsi juttu Mär; ta oo päris jamps Kse; `mõistus lähäb jampsis Var; ära aja jamps juttu HJn; kas sa oled peast jamps Plt; jamps inime KJn; esä sõsare lätsiv kiḱk puha jampsiss Krk; tu̬u̬ [inimene] om nigu igävene jaḿps, tollega ka mõni saab `asju `aada Nõo
Vrd jamp
1. mõttetus, rumalus; tühi, mõttetu jutt v tegu, veidrus mis `jämpsi sa ilmast-`ilma ajad Vll; ää aa `jamssi suust `väĺlä Kos; ta ei olõ muud ku paĺlass jaḿps Krl
2. nõdrameelne, segane; mõttetu [jutt] älä nüid aja `jampsi juttu Vai; jamps tee (eksitee) Mar; ära aja `niukest jamsi juttu Mär; ta oo päris jamps Kse; `mõistus lähäb jampsis Var; ära aja jamps juttu HJn; kas sa oled peast jamps Plt; jamps inime KJn; esä sõsare lätsiv kiḱk puha jampsiss Krk; tu̬u̬ [inimene] om nigu igävene jaḿps, tollega ka mõni saab `asju `aada Nõo
Vrd jamp
joba2 joba Han Kod Plt loba, mõttetu jutt jutt on joba, jobal ei õle mõnu Kod; aab mud́u joba Plt
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
maksma `maksma, (ma) maksa(n) eP; `maksama Khk, (ma) `maksan R; `mas|ma Trv T V, -me Hls Krk Hel, (ma) massa
1. tasuma (hrl rahas) kaladega `makseti `meie tüö `välja Hlj; `miele tuletuse järelle `maksas ta vola VNg; sie mies võttas oma `pääle sene `maksu `maksada Lüg; `Maksa nüüd `teise iest nigu surnd obuse `nahka IisR; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured ja `maksa `vällä kaik Vai; see pole ind midagid, mis ta selle eest `maksas Khk; Ta lubas küll ää maksta, aga ju lasn maksab (jääb maksmata) Kaa; kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid, raha `maksid vöi kala Vll; `Mustlane pole `ilmaski obust ostnd, ta vahetas ja alati nõnda, et taale `peale makseti Pöi; anna kätte, mis `maksa `olli Muh; sai maksetud sellele (külakarjusele) ja siis see `karjas Noa; `maksis `puhtas rahas `väĺla, `maksis kõik ää Mar; naesed läksid salaja marjule, ei maksnd `tääle `marju Kir; `ambaraha oli `sääduslik, enämesti naa rubla `ümmer ekke sedä makseti siis koa, vaderid `maksid Tõs; Tänäve katsumõ võla ää `maksa Khn; kohus `mõistis ta `rahvi `maksma Tor; kruubi tegemene läks `rohkem `maksma, kruubi mat́t oli `kaĺlim HMd; ma `maksin ta siĺmad `kińni (andsin altkäemaksu) Juu; `maksis set́se sada `väĺla - - oligi meie koht `väĺla maksetud HJn; tingsepp `rautas obuseid viĺla iest, sügise `maksti ää Amb; mis mina tööl käisin, need päävad ma sain ikke rahaga maksetud Ann; minu tiada pidi se tasa olemagi, aga nüid tuleb `välja‿t muist `maksmatta Kad; pead `juure `maksma, muidu sie kaup ei lähä VJg; maksid [mõisale] puale `reńti ja puale tegid tükka, `einä ja rükkid; minä en jõõda `maksa, küll jumal maksab Kod; õpetaea `ańdis `talle ia jootraha sial ja `maksis kõik tema `arved tasa Plt; sada rubla on `siśsi `makstud, teene sada tuleb `kõrva `maksa KJn; kiriku `massu massetse ike kui lavvale lääd Hls; keväde `võeti [vilja] `vällä magatsist ja sügüse masseti `sissi kasuge Krk; `anti egäle ütele lõmps `viina, tetti karjussega `kaupa, mes `kiäkina karjussele massap Ran; mia küll ei lää `sulle käsiniguss - - mia `vaene inime, kost mia massa; tol om raha jäänu käńksepäle `masmada, `saapa kräädsuva iks et krääts ja krääts nalj Nõo; ku sõ̭sara mehele lätsivä, siss saeva egä üits oma jao [talust] kätte, veli maśs `väĺlä; om talu pudelide ajanu (maha joonud), kõrtsi`renti `masnu piltl Ote; ma `väege ää meelegõ massass, a mul ei olõ San; tiä olõss pidänü `rohkõp kurat́ vi̬i̬l `masma Urv; paĺluss sa˽mullõ massat pääle, ku˽mi hobõsõ vällä vahenda; küll taa rumalõst pääst mass kińniʔ Har; No˽kitt minnu vi̬i̬l päälegi ja lubasi `palka manu˽`massaʔ Rõu; moonameeste ja `popsõga˽teḱk tü̬ü̬, viläga maśs ja moonagaʔ Vas; mi ka ello praavidi, võlaʔ maśsiʔ är; rikass mass rahagaʔ, `vaene mass nahagaʔ Se; kätte maksma kätte tasuma, tagasi tegema tema on mu `õige vihasest tehnd ja tahan temale kätte `maksada Lüg; on ta εεd teind ähk `kurja teind, seda tahetasse ikka siis käde `maksa pärast Khk; `Sõuke mees ta on küll, et ta käde maksab Pöi; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis eina küini põlema Mar; viha päräst maksetse koa kätte, tehäse paha Tõs; ma tahan `talle kätte `maksa, et ta `kurja tegi Juu; tämä `sõimab ja maksab sulle `vargusega kätte Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; tiä taht tõsõlõ kätte `massa Krl; maha maksma laevateenistust lõpetama `kapten - - luband ige kohe mihed maha `maksada `laevast ja Kuu; Rotõrdamis maksõti meie maha Khn
2. a. mingis hinnas, rahalises väärtuses olema `meie päiv maks `palju, said `kalli `palga tüö iest Kuu; nied `kartulid `maksavad `õige `inda nüüd, neid ei `jõua `õstada Lüg; kassi poeg maksab suure nööla Jäm; pailu kala möet maksab Khk; See koht oli omal ajal `kulda maksnd Pöi; ei luba eli põleta, see maksab raha Muh; viin `olle halv, toop `makses viisteisn kopegad Phl; see maksab ikke `enda (on kallis) Mar; ei täkust saa paremat `indä kedägi, eä märä maksab nasamma koa Vig; Ega ta `ärga ega obust ei maksa (maksab vähe) Hää; sie luom `maksis mul kallist `inda Ris; mis maksab tuop `tangu Koe; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim; üks ilos asi maksab `inda, [on] kaĺlis Kod; `tuhkru nahk maksab `iaste, selle naha pärast püiavad `püida Äks; ni̬i̬d kivid maksavad ükskord raha KJn; ollus sa `küsken, mis mõtuse nüüd `masve Hls; nüid vili massap `inda, nüid vili om innan; si̬i̬ nali läit́s kallist `maksme piltl Krk; osti `endäle sitsi räti, tu̬u̬ maśs katõssa tõistkümme `koṕkat Puh; ega‿ss aig massap raha, mes sä niipaĺlu labised; vanast `müidi elävät õbedat, kolm `koṕka maśs ani suletäis Nõo; mes nu̬u̬ `põrkna tsütsi massiva, nu̬u̬ `põrkna kakuti nii tõśte siäst `väĺlä Rõn; sio eśsütüs (eksitus) läits mul paĺlu `masma piltl San; mis hend om, paĺluss taa mass Har; nüüd mass lehm säidsesada `ruublit, vanast oĺl viiśsada `ruublit suuŕ talo Plv; mis mass, paĺloss sa˽küsüdeʔ Vas; maksku mis maksab iga hinna eest, kõigest hoolimata `Maksku mis `maksab, aga `õhtast `piame rukki kokku `saama IisR; `Ükski `eestlane ei `tahtnu saksa `laeva, `maksku mis maksab Hää b. piltl (hrl eitavas kõnes) väärt olema, väärima Ei `maksa sen sittast `varvastigi Kuu; täma lubadus ei `maksa midagi Hlj; meil on `mitmed [sorti] `kartulid, aga `ükski ei `maksa neid punasi Lüg; minu jutt ei maksa midagid Muh; Sahkerdse jutt ei maksa midagi Hää; tämä ei maksa mitte tõese jalaaluss pori Kod; ku koer kusess tüdrukul `pääle, siss minevet tüdruk `masme, temäst peets lugu; Liide ei massaki sedä mi̬i̬st, mihel ää koht ja puha Krk; muu ei massa midägina, temä ütsindä om asi; kui rikass midägi `ütlep, tu̬u̬ joba massap Nõo; ma ei massaʔ timä imä jala muta kah, ma‿lõ `väega `vaenõ ja aladu Har; Kittü‿i˽hinnest midägiʔ, sa˽massa õi˽mu man `kolmõ `kopkat Rõu; kuuś vuŕlet massa ai ütte maami̬i̬st Vas; `hapnõmalda ĺeib midägi massa aiʔ Se
3. tasuma, mõtet olema Ei tänä `maksa merele `mennä, hakkab jo `tormama Kuu; `nende järel ei `maksa `uatada Hlj; Kas `maksas last `kuoli `panna, säelt nied `krutskid `saigi IisR; selle eest ep maksa tänada Jäm; nii ilja äi maksa `kerku `minnagid, äi jöva ikka mette Khk; See [lehm] oli nii alb (odav), et seda‿b maksa `rääkida, ta sai selle muidu käde Pöi; siia (riidele) ei maksa aadagi uut `paika Muh; sedä `kraami nii vähä, et ei maksa suud seks tegemastki; ega sol maksa eese `kässa ää rekkoda Mar; sedä maksab ikke veel parandada küll, põle veel naa `katki Tõs; `Sioksõ vjõluda jõlmaga ei maksa `lehmä `vällä `aada Khn; Maksab sul lehma eest niipalju raha `maksa Jür; `maksis aga selle eest `vaeva näha küll JMd; `alba maksa kunagi eeskujuks võtta Tür; ega nisuke koi ei maksa kua `jälle `olla VMr; ei tia, kas maksab `minna `õt́sma Trm; ei maksa lapsel `itke `laska Kod; ei maksa `sinna `viĺja teha, see on karja tallermaa Lai; see raasike `suurmit ei massa seda `ki̬i̬tmist Trv; si̬i̬ om `mü̬ü̬dä lännu, sedä ei massa kõnelte Krk; Ei tiiä, kas sul mass enämb minnä, `ildass olt jäänü Hel; [nooda] esä mulk, sääld `kaeti, kas kalu om paĺlu, kas massab vedädä Ran; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; mis tast kündä, tu̬u̬ ei massa inemise `vaiva, ei obesel Ote; ta‿m sääne hõllõ puu, taast õi˽massa˽tegemine Urv; tu̬u̬ henna iist ei massa taad võttaʔ, ku odavappa saia om Har; massa ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ Rõu; edimäist `õnnõ ei massa ärʔ `põlgõʔ Plv; ei massaʔ kül noorõh vanna `teotamine Räp
4. kehtima [kui] `Nuoti `rohkemb, `pandud `vuoru `luoma kerd `maksama just püü`mieste oma vahel Kuu; `vaidleb, tahab oma `öigut ikka `maksma `panna Khk; pereme söna maksab `köikide `kohta, kes ta `juures elavad Vll; Esimene mees oli seal tuhvlialune, teine pani oma sõna maksma Mar; kui [mõisnik]- - siia tulnd, siis `pandud kepp `maksma (ihunuhtlusest) Mih; pane täheli, see maksab so `kohta koa, maksab jah Tõs; rõme või kore, kaks sõna maksavad mõlemad Aud; saarivalitsuse aeg oli se [seadus] `maksev, aga eesti `aeges enäm ei old Juu; neĺja silma jutt ei loe, `kohtu ies ei maksa Sim; si̬i̬ raha ei massa änäp, si̬i̬ om maha käünü Krk; näis, kas massap tu̬u̬ `nõiduss vai ei massa Nõo; meil ei olõ ei tuu sõ̭na `masva (seda sõna ei kasutata) Har; pand uma sõna `masma Räp
mõnutu mõnutu Kod Rõu, monutu VNg, monotu Vai mõttetu; rumal monutu juttu VNg; monotu, `tuhma `piiga, ei `oska `rääki, ei mida Vai; mõnutu one, et võtad puuda kala, ti̬i̬d kolm kõrd ja õtsan Kod
mõtteta mõttetu si oli ju mõtteta asi küll neil, et `vooder all oli, jakkidel `voodred all Pil
plära plära IisR Jäm Rid Mar Mär Kse Nis Hag Jür Pee VJg Sim Trm Ksi Lai Plt, plärä Kuu Kod Rõu Plv loba, mõttetu jutt Ah [tema] plära nüüd, `milla ta `enne `õigust on `räekind IisR; Ei sinu plära taha keegi kuulata Mar; see `paergust siin tühi plära, mes ma siin reagin Nis; `ju̬u̬nud miässe plärä Kod; mis ma sest plärast ikke kuulen Plt; ärä `naaku taad plärrä ajama Plv || lobiseja üks va plära inimene Kse Vrd plara
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|