Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
mainima `mainima, (ma) mainin Kad Iis, `mainin R(-maie Lüg)
1. nimetades esile tooma; ütlema, teatama susi siel, kus sutt `mainida Kuu; siis jumal `viskab kivega pähä, kui jumala `mainita; ei `mulle mitte `mainitugi, kui `pulmad olid VNg; ära `maini jumalasõna `ilma`aigu Lüg; nüüd ei `maini `keski sitta; judu sies ka `mainiti, `ihmist sääl ei old aga `räägiti, `mainiti tämä nime Vai
2. nuruma, manguma üht ja tõist tahab `saada, `tõine `ütleb `vasta, et mis sa `ühte `puhku `mainid Lüg;
Tahab `miski `saada, siis akkab `mainima IisR;
küll ta `mainis mu kallal, muudku viimaks `ańtsin Kad;
`mainisin niikavva, kui sain Iis Vrd manitama 3. taga rääkima, laimama mis sa `mainid minu Lüg;
kui `ihmine `kluksu, siis tädä `mainiti;
midä siä alalde toist `mainid Vai Vrd mainitamma