kõlbmata`kõlb|mata JõhMuhMihRisJJnSimKodÄksLaiPltKJn, -mattaTõsAmbKJn, -madaPuhKamOteRõu(-madaʔ) Vas, -medeKrk; `kölbmataJämKhkVll 1.mittekõlblik, sobimatu krömm - - lahja ning `kölbmata maaJäm; `see `kõlbmata vesi vissati `jälle kus seda teist, solgi `aukuMih; igavene uńnik maha luobitud `nahkasi - - olid jo `kõlbmataks `muutundJJn; koerput́ked, nisukse `kõlbmata koha pääl ta kasvabÄks; parts on, risune, põle üks ega teene, poolteist `kõlbmataks lähäbPlt; `kõlbmede leib, ärä allidetKrk; mul `olli ilusit vü̬ü̬ `kirju, ega ma sitta tü̬ü̬d ei ole tennu, mes `kõlbmada omPuh; meil kutsutass sigimädä maa - - vai `kõlbmada maaOte; `kõlbmada maa, koh midäge ei kasuʔ; `kõlbmadaʔ maa, mis um [sööti] jätedu mahaRõu 2.kõlvatu, ebasünnis ää reagi `kõlbmata juttuMuh; `kõlbmede elu elässKrk Vrdkõlbamata, kõlbmalda