[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kottal, kottal|kottale `kottal M(-el Hls Krk) T V; kottal|e Trv Hls Hel TLä Ote Kan, -õ Krl Har Vas Se; kotal Trv Puh Ote San Krl Urv Rõu Se; kotal|e Ran Võn, -õ Vas
I. adv kohas või kohta Pane kot́t siiä kottale maha Trv; ei tää kun kottel ta om Hls; mine ketide looma ärä, pane na tõisess kottel Krk; `Kuagil kottal (kuskil) Hel; magu lõegati vähämbäss, kõik `pańti lõõr `tõisi kotale Ran; kos kottal ta sulle `vasta `jõudse; ma‿i kuse ka `sinna kottale, kos temä om `saisnu Nõo; räese lü̬ü̬p mõnel kottal viĺlä ärä ja Kam; kon kottal ~ kottan tu̬u̬ oĺ Urv; kos kottal teä `eĺli Krl; siihnkottal satass `vihma, sääl ei sataʔ Har; tä kõ̭õ̭ ütel kottal sais pääle Se Vrd kottan
II. postp
1. kohal(e), ülalpool, ülespoole; kohakuti silmä `amba om silmä kottel, tõine tõis pu̬u̬l Hls; sirk lennaśs pää kottal Hel; kuḿm tetti ahju suu kottale; puud olluva [reheahju] kummi kottal ülevän Ran; ku tuulutedi, siss `panti riiale `värjä kottale sari üless Puh; kolmass kõrd [kujume] kolme musta [silma] kottale üits must ja `omgi `kärbläne valmiss; pada `olli tuhkavva `kottal kongu otsan Nõo; peräusse kotal om lõhnapaja; ku vägi`pulka `veeti, siss jalatalla `panti vastatside ja varvaste kottale pulk ehk puu Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; pää kotal ommaʔ joba pilveʔ `üllel Krl; rüǵä `häitsäss ilostõ, tolm lohetass nigu sinine piĺv rüä kottal Rõu; ku lat́s liigahhut́, sõ̭ss raat́ nakaśs laua kottal kõlisamma Vas; päiv om jo mäe kottal Se
2. postp juures, juurde, lähedal(e) `Kärstne kottal kat́te piits ärä Trv; jäi mede kottale ~ kottele `kurtme Hls; `surnuaia kottel jäi tuleme alle Krk; saanuve `surnuaia kottale, mi̬i̬ss lännu [vankri] pääld maha; mina `kõńdsi sääl ülesõidu kotusse kottel; ennembe olli perelaade kõrdside kottal Hel; ti̬i̬ pääl tullu tõld `jäŕgi - - ja jäänu `saisma temä kottale Ran; selle talu piiri kottal sääl om, üt́s suur kivi ja TMr; rüäl tulliva pää sisest `äitsme `väĺlä, nigu narmass olli egä terä kottal Kam; Hańsi kottal sõit́ tiä mullõ jäŕgi Urv; panõ vikat́ `pistü sinna riśti kottalõ Har; timä sai mu˽paladi kottalõ, siss üteĺ mullõ et jumalagaʔ; a no elläv tiä nii hüvvä ello, puja kottal ja miniä kottal Vas; mu läve kottal sais; ma sai hulga `rahva kottalõ Se
3. suunas, poole Sii tulevalu oiab Paluoja kottale Hls; kõõrdsilmä, temä tõisess kottel vaats, tõisess kottel näge Krk; ju̬u̬śk mu kottalõ `õkva Se
4. (kellegi, millegi) kohta Kaagutaja üteltse laulja kottel kets egät laulu joruteb üte viisi pääl Hls; mõne inimese kottale üteldi: sa‿lt kõvver nigu looga paene; nonde (suurte sõprade) kottale üteldi et, ni̬i̬‿m nigu ame ja perse jälle Nõo; `Täütmäldä `üĺti tu̬u̬ inemise kottalõ, kiä is saaʔ `mi̬i̬stki˽täüs Har; tuu kottal ei `ütleʔ ma midägi Plv; toonaʔ `üĺti nii nädäli vai kuu vai nii lähembä ao kottalõ Vas; piäʔ, piäʔ, tu̬u̬ (aganaleiva) kottale om `laulge Räp
5. suhtes, võrreldes oma `vannusõ kottalõ suur Krl; mis tä mu kottal om, vagõl; mis mi̬i̬śs mehe kottal om Se
6. ku mia tüdruk olli talu kotal (talus), siss `riisime käsitsi Trv; ku üit́s inimene tü̬ü̬ tegemede `jätnu, [vabandab] ta om nõna kottale jäänu Hel
Vrd kotsil, kotsile