kolu2kolu (-o) sporR, AnsPhaHisporLKI, HlsRõuSe; koĺuVarAudHääKeiKsiKõpMOteRõnsporV(-o) 1.pea; pealuu; aru, mõistus `Küürendä nüüd, et `puomiga `vasta kolu et saaKuu; ei `selle kolu otta midagi `kinniHlj; suur kolu `otsas küll äga midagid äp saa aruAns; Sellel on kolu pahna täis (vähese taibuga) Pha; Senel kolu jägab (taipab kiiresti) Emm; tääl oo iä kolu, iä nupp. ei tä ädäse jäeTõs; annan `solle möda koluJuu; kolu otsas kui kaalikasSim; eks ajud ole sial kolu sees; kõva kolu tal (ei taipa) Ksi; Oina pesseve ommi kolusid vastamiisi nigu mürts ja mürtsHel; mi‿saʔ umast koĺost ette ajatKan; um sul taa koĺo lu̬u̬d, mis ei võtaʔ oppustPlvVrdkolju2, koluka(s), koluva 2.kont kala peas räime koĺu on pisike, tursal on suurHää