kohalik1kohali|k, ku-VNgsporSa, RidAudJMdTürKoeÄksPuhVõn, kõ-Jõh, koh́ja-Kse, g -ku/-kku VNgJõh, -gu Puh/ 1. samas kohas pidevalt elav, paikne; piirkondlik läks kohalikku `seltsimajaVNg; Meil käib ka kõhalik ajalehtJõh; Kohalik aŋŋer on `ültse allikas. ta tunneb kohe ääKhk; See pole siit kohalik inimene, teab kust `söuke ilbakas `välja tulnd onPöi; kollakad laper`kortsed [kartulid] olid, need olid küla kohalikudsordidRid; kohalik [inimene], seal `süńdin ja kasunAud; kuhalikud linnud kõik mis siin on - - kõigidel `tuntavad ja `tiada jaÄks; sombraku maśsiva˽parembat `inda ku kohaliku˽lihonikuʔVõnVrdkohapääline 2. talukoha omanik nüid see mees oo koh́jalikuss saandKse; kuhaligu elänigu om nii, kel kotusse igävesess käenPuhVrdkohanik Vrdkohaline2