keede n, g keedeMuh(-ie-) PJgTorHääSaaSJnKõpHls(-di) Krk, g `ki̬i̬teHelRanKamOte; `keedeKir; n, g kiädeKod 1. allikane või vesine (pinnas) keede soo või `pehme soo, allika sooned sees, niipaelu keede, ei kanna `lindugiPJg; keede `maasse upub ära Saa; ku `piäle lähäd, kos `niske kiäde kõst one, siis nõtkubKod; keede maa `sisse pannas toru raavi, lastass vesi mahaHls; kos keede kotuss keväde tõśt üless kõik maa, `olli keede põhi all, keväde `olli niisa·ma mädä kui su̬u̬, `vaije `sisse, es ole `põhja `kossegi; `ki̬i̬te pääl vili kah `väike, kõrvõt ärä põvvagaRan; `raskõ maa pääl `kakse keväjä rüä juurõ ärä, vesiste keedete pääl `kakseKam 2. hautav, palav, lämmatav täna põle mitte nii keede pala [ilm] Muh Vrdkeedav, keedik, keedikune, keedis, keev
keede-keede-MärVarPJgTorKeiJür(-ie-) AnnTürKoePilkeedetud Kui apukapsa `lõhku paĺjalt, ilma `veeta `söödi, siis `üiti seda keede`kapsaks Jür; täna saab keede `piima, kupata `piimaAnn; kottu oli `toodud ikke, kis oli keede liha ehk, ehk-ehk `leiba ehk sepikud mis oli kellegil jaKoe; sialt (korvist) `võt́sime `peoga ube suhu kui me akkasime teese kaare `piale, olid keede uad, kupatud uadTürVrdkeedu-