[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 5 artiklit
kaalduma1 `kaaldu|ma Kuu Khk Pha Vll Mar Mär Saa Kos/-oa-/ Koe Rõu/-mma/ Vas; `kaaldma San
1. kaldu minema, alla langema laev `kaaldus [küljeli] Pha; puu akkab `kaalduma, kui ta alt läbi raiud Mär; kui `saagmine lõppes, siss puu `kaaldus `ümmer Saa; `uibu om ubiniid nii täüś et, ossa omma˽maha˽`kaaldõnuvõ San; tu̬u̬ uśs `kaaldu hõhvalõ pääle, ma˽tugõsi viglahanna `vasta et, sõ̭ss saa õiʔ uśs `kaalduda hõhvalõ pääle Rõu; puu `kaaldu maahha, `ümbre Vas
2. kuhugi, millegi poole hoidma, suunda võtma, suunduma `kaaldub `toisep̀uòle Kuu; `kaaldub `senna poole Mar; jutt `koaldus sennap̀oòle Kos
Vrd kalduma
1. kaldu minema, alla langema laev `kaaldus [küljeli] Pha; puu akkab `kaalduma, kui ta alt läbi raiud Mär; kui `saagmine lõppes, siss puu `kaaldus `ümmer Saa; `uibu om ubiniid nii täüś et, ossa omma˽maha˽`kaaldõnuvõ San; tu̬u̬ uśs `kaaldu hõhvalõ pääle, ma˽tugõsi viglahanna `vasta et, sõ̭ss saa õiʔ uśs `kaalduda hõhvalõ pääle Rõu; puu `kaaldu maahha, `ümbre Vas
2. kuhugi, millegi poole hoidma, suunda võtma, suunduma `kaaldub `toisep̀uòle Kuu; `kaaldub `senna poole Mar; jutt `koaldus sennap̀oòle Kos
Vrd kalduma
kaalima `kaalima, (ma) kaali Jäm Ans Mus
1. nõiduma, arbuma; ennustama mine käätarga `juure, las kaalib ülese Mus
2. välja uurima, selgitama; üles andma ma kaali see asja üles, kui üks sala asi on; `andas seltsilise üles ka - - küllap nad isi üksteist üles `kaalivad Jäm
Vrd kaaluma
1. nõiduma, arbuma; ennustama mine käätarga `juure, las kaalib ülese Mus
2. välja uurima, selgitama; üles andma ma kaali see asja üles, kui üks sala asi on; `andas seltsilise üles ka - - küllap nad isi üksteist üles `kaalivad Jäm
Vrd kaaluma
kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; -oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(-ua-) KJn Vil Trv eL(-me M San), (ma) kaalu(n) eP(-o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se || fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har || `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, käed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Se Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja-] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam || fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga - - mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel || usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega - - nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se || fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har || `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, käed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Se Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja-] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam || fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga - - mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel || usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega - - nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
kaaluma2 `kaaluma, (ma) kaalu(n) kaelustama ta `kaalus mind Rei
kaalu|maja kaalukoda `kaalumajas `kaaluti midä asi tuli `kaaluda Lüg; kaalu maja, see on suur kut eina küin, `teissest `otsast minnasse `sisse eina koormatega, `teissest `välja Khk
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|