johtuma`johtu|ma (`johto-) R(-maieLüg, prjohu-KuuVai) TorKJnTrvHlssporT; `johtu|ma (`johto-) pr johu- (joho-) I(`jostomaKod) eL (-meHlsKrkSan, -mõSanKrl, -mmaUrvHarRäp) (juhuslikult) toimuma, sattuma, sündima; ettekavatsematult midagi tegema v mingis seisundis olema, nuo nüd one paar paraju kogu `johtondVNg; `johtus õlema kodo `neskest `rohto mis `praavitas; tegijall `johtub jodagi, magajall ei midägiLüg; vaegust puud `johtub igas `metsasTor; kui johob vi̬i̬l vihimä tulemaKod; ku sa vähä johut nimeteme, joba lääp, ti̬i̬p äräKrk; nüid om küll midägi `johtenu, ei tule ei tule kodu; mia `johtusi ka `jaole, ku aedamiss rükki `kaalseNõo; ma‿la kae, vaist mõni [kana] johuss munõlõ `tahtmaSan; mul `johtu, es tiiʔ `nimmePlv; `lambit kirivit veedü um, johuss harvastõlõLut; meelde johtumameelde tulema minul `johtus `mieleJõh; `miule ei johu `miele, kuos sie `miule `ütlesitVaiVrdjuhtuma