[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

ilmatu ilmatu eP(e- Mar; jõ- Khn) M T spor VId(-o), -du Khk V(-uʔ); `ilmatu R(-du Kuu) VMr; hrl ind
1. (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, (väga) suur `Ilmadu mürägäs Kuu; töi ilmadu `kandami `ölgi Khk; suur elmatu kot́t `toodi tagasi Mar; Käristäsid `ankruga mio võrgussõ jõlmatu lõhastusõ Khn; sie `Undla suo on kõik üks ilmatu luam Kad; sopits ei taha pidädä, ku ilmatu maru on Kod; ilmatu aja `kaotsin Trv; kaobel sibuldega, tõmmass sibuldega ilmatu rüä `endäle kokku Nõo; ilmatu kisa San; Ilmadu vaiva näet õ̭nnõʔ ärʔ a˽`saaki olõ õi˽midägi Rõu; siin oĺli ilmadu latsõ˽kah (väga palju lapsi); [ta] mõśk ilmadu mõsukõsõ Vas b. (intensiteedisõnana) väga tämäl on `ilmatu pali `kraami Lüg; ilmatu `kange tuul Khk; Ilmatu `körged, tihed irs ajad Pöi; vesigar vetab ilmatu `körgeld vahel vett ülese Rei; elmatu pekk tee `menna Mar; ilmatu külm ilm JMd; ilmatu `uhke ja tore; ilmatuss ariklisess jäänud õksad Kod; ilmatu kallist kala `tu̬u̬di Nõo; neli ilmatot laḱa `laida Plv; tett ilmato `korgõ suuŕ maja Räp; vanast küĺbeti `tat́rikku ilmadu paĺlo Se
Vrd ilma2, ilmatalune, ilmatuma, ilmatune, ilmlik, ilmnik, ilmuline
2. pej toho ilmaduʔ, kui sa no nii `teieʔ Se