[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

esäne esä|ne g -tse M(g -se Hls) T V(eś- Se; esä|ni Krl; g -dse); essä|ne Rõu, g -dse Vas Lut, esädse Har[-n] Se; eśsän, essan g esadse, pl eśadseʔ Lei
1. (inimesest) a. pej mees, meesterahvas mis `seante `mölläss siin esästege; esäst olli vaja (pidi abielluma); va joodik esäne Krk; Vasta võetass kõ̭ik, kes õ̭nnõ esäne Räp b.  mees-, meessoost mia naka viśt esätsess minemä, vundsi nakava kasuma Nõo; kuradi ommaʔ kõ̭ik esädseʔ Har; eśäne vatõŕ Se
2. (loomadest; taimedest) a.  isa(s)- pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu (teat kanatõust) Hls; esäne kirp olevet peenike; ku tüdruk `poissi taht, siis võta esäne konn ja `viska üle õla kudsiraudsigu `pessä Krk; ku kaśs esätsit ot́s - - `irmsade röögip; esätsel kuĺul om lõt́t `lõvva all; litale käib ùlka esätsit `peńne; meele `tu̬u̬di kaits elu jäńest, üits emäne, tõene esäne Nõo; poisi `aeleva keväde `ümbre, nigu esätse kassi; tedre ukerdase keväde, ja‿vil esätse ukerdase Kam; va esäne kassi rõebe San; esätseil [kaladel] om niisk Har; essäne kits um sikk Rõu; meil oĺl esätsit hannõ Vas; tu esäne [kurg] lõṕp ärʔ; pinikut́sik (esäne) Se; essäne aahḱ Lut b.  viljatu (taim) Esätse maaskõ ei kanna marjo, kuige nä häitsedse Räp Vt esä|esäne
3. (esemeist, haigustest) tu̬u̬ mille `sisse immän haaḱ pandass, tu̬u̬ om essän (konksuga) haaḱ Har; kuiv sammaśspu̬u̬ĺ, tu‿om esäne Se Vt esä|esäne
4. (halvast nähtusest) ega˽kõ̭iḱ olõ imädse pääväʔ, mõni om esäne kah Se
Vrd isane