Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit
aia- aia-; aed- kust läbi `käia, siel on `niisike `aia auk, latti `võeta iest `vällä; vanul inimistel muud `aia`vilja maas ei `õldki kui `kartulid ja kabustad Lüg; `Aia`vitsale `käenatasse `kierud `sisse, siis `annab `painuma IisR; talled keivad läbi, piab aja `aukusid toppima Khk; metsmesilased on pailu suuremad kut ne ajamesilased Kär; küll oo ilus pikk rohi aja `ääri `mööda Mär; mool oo sii ea `olla, teen aga aja `viĺla maha ja söön Vig; külm lööb aea irred `lõhki Tõs; ajavili ja kõik tahas `vihma saada Aud; Terav nina jusku aia irs Hää; too metsast aea `vitsu, kuuse vits on kõege kõbem Nis; ajaviĺjad tänabu üsna kenad Juu; `istus aa ääre vilusse maha JJn; sinna `alla aa `jeare aab lume Kad; aia ernetele pannasse ka kärbisse Pst; Es ole vanast aia`lille midägi Hls; aia mulk, mis `seante üle astutev om; ma‿i ol vi̬i̬l aia `viĺlä tennu maha Krk; mi‿sa `onte künnät kõ̭iḱ aiaveere ja ti̬i̬raa üless Nõo; aia vitsuss võit mi̬i̬st (millest) taht tetäʔ. kadajine vits, tu̬u̬ sais `kauga Har; kunass ma suvõl maka, kae aia`viĺjä, kae eläjiid Rõu; mul oĺl aiavärä˽ka lukuh Plv
eia (sülelaste uinutamisel) eia äia `aetasse lastele Khk
mia1 mia, miä g mink, `minka, minga Vil San V(n meä Rõu Plv); seestü mi̬i̬st Krl Har Vas
I.
mis 1. küsiv-siduv asesõna a. (küsisõnana) miä sa `ütlit Puh;
`minkaga ma sinnä˽lää Kan;
mi̬i̬st sa kõ̭nõlõt;
Minkagõ ma kartulid tu̬u̬ Krl;
mingass ma sinnu avida;
mi̬i̬st meil juttu oĺli Har;
Kõ̭iḱ oodiʔ alahan, et miä sääl tarõpääl nu˽sünnüss;
meä sa tahat Rõu;
`minkass nima‿pidävä nu̬u̬˽`puhtõʔ Vas;
Minka pääle miʔ kihla viämeʔ Räp;
minkst tä tetäss Se;
`minka sa˽lät́siʔ Lut b. (siduva sõnana) pruudi `andõʔ oĺliʔ üt́skõ̭iḱ, mia `kiäki˽`kińkse;
taa om `löhtre, `minka vorstõ valõtass Kan;
ta om nakanu köhimä, ei tiiäʔ vi̬i̬l, mi̬i̬ss (
milleks)
lätt Krl;
ma‿lõ tu̬u̬samagaʔ rahu, mia kätte om ant;
silmä si̬i̬ṕ om minga suud mõstass;
ei˽tiiäʔ, mi̬i̬st nail tu̬u̬ riid `nõśsi Har;
mia kuulõt, tu̬u̬ piä˽`hindäle Rõu;
mul oĺli˽`rõivaʔ aidah varnah, mia peenemb kraaḿ, tu̬u̬ oĺl `kuhvrih;
panõ nõdõrmõ `külge nü̬ü̬r, `minkaga hällütädä Plv;
miä pini jo är˽`tsäĺkäss `kat́skiʔ, tu̬u̬ kananõ koolõss arʔ;
seo olõ õi˽mul uma kodo, sjaal ti̬i̬, mia esi˽taha;
timä es mõista˽`kostaʔ, mia ma˽timä käest `küsse;
edi˽mia mul oĺl, `tahtsõ sullõ kõ̭nõldaʔ;
är˽ti̬i̬t kõ̭iḱ, ku om, mi̬i̬st tetäʔ Vas;
võtat, miä saat õ̭nnõ;
esä tegi `hindäle kadajadse `palka, minka tal hää oĺl kerikohe minnäʔ;
mina mälehtä puu `atro ja puu `viklo, ma‿i tiiäʔ, kas pähnäst vai `minkast naa oĺliʔ Räp;
mõ̭ni `vaenõ `lät́ski räbiguga mehele, olõ õs `säŕki, `minkast kutaʔ ni tetäʔ;
tu om keri, mink‿päle kerideʔ;
miä nätäĺ [
edasi]
, tu̬u̬ suurõmbass Se;
säĺgruuds [
on]
tuu luu, miä lätt üle kõõ säĺä pikäldäʔ Lut c. (retooriliselt) Ku vi̬i̬l õlu˽ka oĺl tett, miä sõ̭ss viga Rõu;
üt́s kaŕruśs ai meil lehmä - - `su̬u̬hho `sisse, lehm sa‿as `väĺlä hot́ (
kas või)
miä Se 2. (sidesõnalaadselt) vana inemise surmakõnõ, muld mia muld Har; iḱi mia iḱi, a tõõnõ kõrd lät́si jälʔ; voḱk - - mitte `nü̬ü̬ri pääl es piäʔ - - ti̬i̬ no˽miä ti̬i̬t Rõu; `ankõ no mia annadõʔ Vas
3. (umbmäärastes või määratlevates asendusväljendites) a. (suvalisust väljendavalt) sinna võit kõ̭kkõ `asja `panda, paa mia taht; `tulkõ pääle mia taht San; tege mia taht Rõu; taalõ `ütle˽mia taht Plv; teḱe no mu˽peräst mia taht Vas; mõ̭nikõrd `vaehtimõ [kala] sõ̭ss `kartoliga vai `minkaga taht Räp; `ańti vallu vai miä taht, pidi `kõõgaʔ rahu olõma Se b. (ebaselgust, teadmataolu märkivalt) `eiske oĺlit edimäist `päivä kaŕah, sis saisit pääle, tohi‿is `maalõ `isto˽vai miä; ei jovva˽`kiitä vai miä; timä ĺätt ruttu `kat́ski, rõivass, puu vai mia Se
II. miski kas muide `rahval no mia maa om, vana `nõtsklikanõ maa rõibõʔ Har; määri `minkagaʔ, noh niguʔ `hapnõ koorõga vai Plv; ega sa herräle tohi es miä üteldäʔ; tu̬u̬ om üts näri inemine, `minkage olõ ei raahu Räp; mi‿sa minno `toukõlõt, tah olõ õi miä tougõlda‿ai·ʔ Se
veebiliides
@ veebihaldur