[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kiä kiä Ote San V(keä Har Lei Kra), kink Rõu Vas; g kink V(`kinkõ Se), `kenka San, kinga, ki̬i̬ Har, kenne Krl; p kedä, ketä V, kidä San Urv, `kinkõt Se; el ki̬i̬st Har; ad `kinkal Rõu Lei; kom kinka Urv Kra, `kinka Rõu, kinga Urv Har Se, `kinkaga Har Se Lei. Pl puudub, excl p pl keti Har Räp; int-pron-le liitub sag küsipartikkel: n kiäss Vas Se; p kedäss Har, kom kingass Har Se, `kinkass Rõu Vas, kinka Kra. Sag esineb n kiä, teistes käänetes sõna kes vastavad muuted van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul) kiä tu̬u̬ om, kes säält tulõ Kan; kiä kikka `jalguga om `perrele päävä söögi `ki̬i̬tnu Urv; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist; ket́i sa˽tahat üle i̬i̬ viiäʔ `ruuhvõga; kedäss pini hauk?; tu setu ki̬i̬ĺ vai kink ki̬i̬ĺ tu om, vai `tartlaisi ki̬i̬ĺ Har; `kinkass t́ä aja tu̬u̬d juttu Rõu; `kinkass tiä `liina lät́s; kink hoolõ all timä um?; kiäss tuĺl Vas; kingas ~ `kinkaga sa tuliʔ?; kiä tuu näist alośt tapõlusõʔ; “las Ivvań süüt ar hobõsõʔ“ – “kiä?“; kink poolõ tä om `läńnüʔ Se || ketä (küsitakse, kui teise jutust aru ei saadud) Plv
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kiä tu vanalõ inemisele vi̬i̬l kirotass Vas; kiä no nüüd inämp `vahrõ [peas] kand, nüd `muutku ostõtass `kammõ Räp; ḱeä `ḱülma v́ett või d́oua Lei
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a.  (isikutest, olenditest) kes latsõʔ, kiä `küĺmä `peĺgäseʔ `panvaʔ iks `ümbrele paĺlo Kan; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli; kiä `jaotõduss `saie, nu̬u̬ `lät́si egaüt́s `umma tühhe; ma‿i tiiä kink jao päl taalõ hainamaad ant Har; tu̬u̬ oĺl mu nimik, kiä mehele lät́s; hüä um tu̬u̬, kiä um ilma patuldaʔ Rõu; veri tulõ `siĺmä, kiä `väega ikk Plv; ka sa˽kuuliʔ, `kinkass tiä no `liina lät́s? Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõ, sis oĺl umõl päävil, kiä aaśtaia `pääle ollivaʔ iks [teenimas] Räp; no sis `lõikaʔ sõŕm arʔ, sis kiä tulõ `mäh́kmä, tu̬u̬ om uma sõ̭saŕ Se b.  (asjadest, esemetest) mis Sünnü˽ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔ um lõigat; Mood́o oĺl neh kirvõs, `kinka˽kõ̭ik tu̬u̬ suuŕ tü̬ü̬ tet́ti Rõu; kae˽koh om pää, kiä inäp sukugi [meeles] ei˽piäʔ Vas; lu̬u̬d́ om taa `kinkaga õgvast pida Lei
4. ind-pron keegi ega sinnä liiva tsossi `pääle kiä midägi ei ti̬i̬ Ote; ega˽taha˽kiä olõ˽külünüʔ San; vai no vanast kiä puhast `leibä jouśs süvväʔ Urv; mine˽kae, kas kedä tulõ vai, pini jõrisass; is käüʔ kedägi is, ku is käüʔ kedä Har; Ku˽tedä kiä trehväss nägemä, nii timä oĺl õ̭ks luud Rõu; olõss mul kiä tsuvva˽teesiʔ, ma panõsi `jalga Plv; timä jutust panõ õs kiä tähelegi; olõ õi ma˽`kińki˽`küĺge kätt `pandnuʔ Vas; vanast es tiiäke kiä taĺv nisust Räp; kiäʔ õks jäi kodo; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; olõ õiʔ kinka kõ̭nõldaʔ Kra
5. (distributiivne pron) üks... teine sõ̭s lät́si mi˽ka˽`kaema, kiä `aknõ manu, kińk ussõ pääleʔ Rõu; egal uĺlil uma lõbu, kiä ju̬u̬, kiä käü jahil Vas; kilõ ja kid́o, kiä kui kuts Se
6. (kontsessiivne pron ühendis) kiä ~ kink taht ükskõik kes, kes tahes sis lüvväss kõ̭ik maha, naisõ ja mihe, olgu˽kiä taht; tu̬u̬ nii kiä taht võõrass inemine San; `laulkõ kiä taht ah́o takah mis‿tu̬ mullõ putuss Plv; tulkuʔ kink taht Vas; las tulkõ keä tahtõp Lut
7. dem-pron ma näüdä paśsi: vot kiä ma olõ! Se
Vrd edikiä, etkiä, kiägi

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur