[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

alpima `aĺpima (-l-) eP, `aĺpma Kod eL(h- V), pr aĺbi- (albi-) eP eL; `alpima, `albi- R(h- Kuu) kerglaselt käituma, vigurdama, edvistama; puiklema; tühja juttu rääkima `albib enesega, `värvib `põski ja `kulmusid, paneb ühed `riided `selgä ja `tõised võttab `vällä Lüg; ära albi oma riietega Jäm; mis sa albid, ep vöta `vastu Mus; Mine aga teiste sega, pole sii alpida üht Kaa; mis sa muidu albid, `tühja reagid Muh; Selle ketutisega ühna äbi `linna `minna, jooseb ja albib pial Han; sa oled va pila, mes sa aĺbid ilma `aegu Ris; lõõbib ja aĺbib `piale JMd; mes sa aĺbid ja `tõmmad alate, nagu lapsed `kargavad Kod; Mes sä albid ja lõustid suurte inimestega; `poiske om serände `väega jõõbak, albib ei saesa `kossegi paegal Nõo; `naksi `haĺpmadõ, naid `keŕgeid ja `halpõ juttõ ajamadõ ja `halpõ t́ekõ tegemä Har; `haĺpku‿iʔ, istuʔ ilosahe; mis sa haĺbidõ ~ haĺbit, petät tõõsõ päle Se || jälejndama, matkima Poiss alpis teisi järel Emm Vrd albitsema