[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit

labama1 labama Tõs Juu Kod Plt Ran Puh Ote Rõn tahuma; ümarpuud koorima labatud mõrravaiad Tõs; `tarvispuud tulevad ikke labada, olgu se angu vaŕss ehk ree ais Juu; paĺgi `õtsa labatasse, `kervegä lü̬ü̬d Kod; puid labatasse, siis ei lähä mädanema Plt; ilma löömata saina palgi om, ja nukk tuli ärä labada Ote; Päält `lü̬ü̬di ärä veedike, labati ja siss mudku nakati raguma enne Rõn Vrd labandama
labama2 labama Kod/kl-/ Ran Puh Vas; labah(h)ama, da-inf labadaʔ Lut
1. (tühja) lobisema mes sa klabad alate, aja kua mes one mehine jutt Kod; küll ta võib vi̬i̬l paĺlu labada Ran; kõ̭nõlas ku lapa õ̭nnõ Vas
2. ladisema vihm lapa katusõ päle; iibä satass `vihma, lapa õnnõ ussõh Lut
labama3 labama (võrku) lappama, sebimaKJn Ran
lamama lamama R S L spor K, Iis Trm Puh, -me Krk San; `laamama Kuu, da-inf laamata Jäm Mär PJg JMd; (ta) laamab Var, `lamma Vai
1. pikali olema, lebama [hüljes] läks `iemale, nattuke maad `iemale ja tuli `uuest lamama vie `piale Jõe; lamavad rohu pääl VNg; `taltsed (talled) `laamavad maas Jäm; Pidade kaks nädalt vagusi lamama, `püsti tõusta äi `tohtide Pöi; Kukos maha ja jähi lamama Käi; lamab seal külite maas Mar; tä o na kenutu, laamab muas, ei sua änäm üleski Var; Kaua sa seal sängis mõtled laamata PJg; pääle ruu`kośti tuleb raasike lamada Saa; mis sa lamad, tõuse ülesse Koe; lamab moas kui ärg Trm; üit́s kuuśk kumartess, kiḱk laań lamess = kirikun ku rahvass põlvili Krk || (lapsest, kes roomama hakkab) laps akkab lamama Muh
2. pikali heitma lamab end `ühte `kohta maha Vig; ta lamas maha ennäst KJn; ma lamessi maha ja magasi San
3. maha tallama, lamandama Vihm ja rahe lamasid `vilja ära, `raske `niitädä Jõh; Sadu lamab `vilja maha IisR; kanad ja `pardid - - `lammad `viĺla maha Vai || lamanduma vihm lõi viĺla maha, vili on maha lamand Plt
Vrd lamema2, lammema
lamauma lamauma lamanduma Taa viḱk um ala nurmõ pääl kõ̭iḱ är˽lamaunuʔ Rõu
lamba|pea
1. lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo || (rumalast inimesest) `Sõuke `lamba pea tea midagi Pöi; tema on niisugune `lambapia, et laseb alati oma naha üle `lüia VJg; Ta om üits vana lambapää, ei saa midägi aru Nõo; Olõ õs `mõistnu midä üldäʔ, es midä tetäʔ, oĺli˽`vah́tnu nigu˽`lambapääʔ Rõu; sul om kui `lamba pää otsah Se
2. (kaardimäng) teeme üits `lammapää Pst Vrd saaskop
3. Pärnu tuviõun Äga nee lambapääd koua seisa, `varssi seest mäead Rei Vrd lambanina
lamema1 lamema SaLä Krj Hää, -me Krk lauguma (lõngast); lagunema, katkema Löŋŋad olid `pestes üles lamend Jäm; Äi see köis‿p kölba kohegile, see nii ää lamend Ans; ma `aksi `lönga `keerma, ots lamend εε Khk; köved suure palgivädamisega üsna ära lamen Krj; võrgu nina lames `kat́ki Hää; mõni rõõvass om ere vai vana, si̬i̬ ei massa parante kedägi änäp, si̬i̬ lamess laiali; `lammi maha, ei kannate sua `laatigi liigute, lõnga om nõnda pudeve Krk
lamema2 lamema Kod Plt KJn Trv Puh Nõo Ote Lut, -me Pst Krk San; lamõma Rõu Plv Vas; pr (ta) lamõss Lei Lut
1. pikali heitma; maha või alla vajuma lamesima õõna `aeda maha kõik; seie sama sa lamed, kus kõhal sa õled Kod; lamend ennast `seia maha Plt; maja on ärä `lössu lamend KJn; üit́s kuusk kumartess, kiḱk laań lamess = kirikun ku rahvass põlvili Krk; lame maha ja `puhka tüḱk `aiga, siss oled jälle kärmäss Nõo; Kuda suuŕ keretüḱk `hinde maha˽lammõ, sõ̭ss inäp üles ei˽nõsõʔ Rõu; lamõʔ siia `maahha Plv; ku tuu (õlu) `apnõss sõ̭s nõsõss un lamõss un `ḱäüless; litsu enda `pääle, las lamõga (heinakuhja tegemisel) Lei; [vilja]pääʔ lamevaʔ `alla ku ummaʔ pääʔ rasõhhabaʔ `olgõ Lut
2. pikali maas olema, lebama lameb muan, one pitkäli Kod; Vanainimese tahava ütelugu lameda, lameden lähäb aig rutemb müüdä Nõo || lohakalt, poollamaskil istuma Si lameb laua veeren istun, kikk laudlina rulli Pst
Vrd lamama, lammema
lamisema lamisema Kuu Sim lobisema mis sa latatara lamised, üht `õiget sõna su suust küll ei kuule Sim Vrd lametama
lammema `lammema, lameda Ote; lammõma, `lammõm(m)a, da-inf lam(m)õdaʔ V(-ta Kan Räp); `lammamõ, lammadõ Krl; `lammõmõ San Krl
1. pikali heitma; maha kukkuma kaime, kos na om maha lamenuva; ta `lamsi maha, mi̬i̬l läits pääst ärä Ote; ommuku `varra [taimed] `omma `kiŕki, `päivä `lammasõ maha (vajuvad longu) San; üt́s mi̬i̬ss lammõss lavva päälõ Kan; mi `lammi `vällä aina pääleʔ Krl; ma oĺli õdagu nii väsünü, lamssi magama Har; Ka‿gu˽`hinne maha˽lamõsi, sõ̭ss üles inäp es tulõʔ Rõu; käsi pińni et - - `lammõ˽`maahha, siss oĺl maah ku vopsahhass ruttu ni ruttu Vas; ku `nõrkus tulõ, sõ̭ss `lammõ sängü `pääle Räp; lasõ noʔ lammõdaʔ veid́ü Se || ära magama immiśs tüküss `poelõ pääle `lammõmma Har
2. pikali olema, pikutama keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt, medägi rõõvast ala ei˽paneʔ Har
Vrd lamema2

raba|ema rabaema lastehirmutisPJg

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur