[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

ees- 1. (kohakäänetes võivad muutuda mõlemad osised) (ruumiliselt) eesmine `Aidas oli ies `nurgas pahemmat kätt suur kirst; Ies `kõrtsis õlivad `purjes mehed Lüg; Iesväli (kodulähedane põld) Jõh; Aja `luomad iesthult (kodulähedane ahu) kodu IisR; vat igavene suur `körge kivi on meitel säl, eesrannas Khk; kesse mind ette `rinda (esiritta) laseb Muh; Kui vintsimees vintiilist ouru keerab ja eebel aa eesseisus siis vints töstab Emm; [voki] luh́t oo eespulga ja tagapulga vahel Aud; eeskarjama kibe - - põle kedägi võtta (loomadel); eeslõugas (kivi ahju esinurgas) Juu; Ies`ammad Jür; kui sa [kihelkonnakoolis] juba ees`saalis neli talvet ära käisid, siis läksid taha `saali Pil

maa|inimene 1. a. maal elav inimene Kus maa inimene enne `sõuksi `riidid sai kut nüid Pöi; Ia oli tene (magushapu leib) küll, aga kust üks mua inimene sel aal seda sai Amb; muainimesed sugid kõik arjusse aŕjaga Kod; Sellei̬i̬st `oĺli aga maainemine virgemp ja pidäs `rohkemp `vasta kui maapidäjä prõlla Rõn b. (sisemaa inimesest) maainimesed `rääkivad seda ää söna; ougusti kuus aketi `vörkudega `püidma kalu ja siis `jälle `viidi maa inimestele ja linna turule ja Ans; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma, vahetati moa inimestega vilja `vastu Pöi; rannarahvas - - käisid maalt omale `leiba saamas juo ja - - nemad pidid seda (vilja) maainimeste kääst `jälle vahetamas `käima KuuK