[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

ede- 1. (ruumiliselt) eesmine, ees-, esi- [jäänooda] vaheköis on peenem ja edeköis, mis hirre taga, on kõige peenem Trm; Edetulp (kangastelgede külgpuu) San; särgi edenukaʔ (hõlma alumised nurgad), nu̬u̬ʔ kutsutass siiluʔ San; Voḱi edekäsi (eesmine lühipost) ja tagakäsi; Ede pośtikõsõ (eesmise lühiposti) kõrv; vanast oĺl kõva puu õnnõ edepulgass (vankri vahepulgaks, mis ühendab esitelge selle peale liikuva rõukpakuga) Urv; edetükk tsiast Krl; üt́s ait edepu̬u̬l, tõnõ tagapu̬u̬l, tu̬u̬d kutsuti edeait ja `hü̬ü̬rüss; edekińk (sea esireietükk); rattõil om kah kat́s lat́ti, ede lat́t (vankri esimene rõukpakk) ja taga lat́t; meil nu̬u̬˽taga nurmõʔ omma `li̬i̬te põhjaga maaʔ, a edenurmõ (kodulähedased põllud) omma savipõhjaga; kat́s ust oĺl [rehetoal] ede uśs [kust vili sisse anti] ja perä uśs Har; Edemulk (särgi rinnalõhandik); `Vankri ede`parda `otsõ külehn (küljelaua ees ülaääres) oĺl tu̬u̬ pääkaabõĺ [rukkikoorma sidumisel] Rõu; edelakk (vankri esimene rõukpakk); tuĺli `maaha [sängist], kohendi edeveere kah [ära] Plv; [sea] edekintsu liha om sääne `kõrdlikanõ. kõrd peḱki, kõrd `laihha; Ede pośt (kangastelgede külgpuu); Ede vahepuu (kangastelgede eesmine vahepuu); [vankri] Ede teĺg [ja] taga teĺg Räp; tarõl taa edejago, taa `omgi edine; edekoomot (eeskamber) ~ edejakk; pinil om õ̭ks edeḱapp vai peräḱapp ~ taga ḱapp; päśsä man om edesõŕm, edesõrmõ man om `keśkmäne sõŕm; ede tsõõriʔ (vankri esirattad); edevarbass (?suur varvas) Se; ede`akna [ahju ees rehetoa seinas]; edeilo um põĺl; üle mink ĺätt kuõt kangass, ta um edepuu (kangastelgede rindpuu); edeväŕüse (vankri juhivitsa) ühes otsas oli lukmõkõnõ; [vankri] edelát ja perälat́t; a edekäänipuu lasõ‿i kangast tagasi Lut Vrd edi-