[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hüljes ‹hülge 19› ‹s›
rannalähedastes vetes elutsev ümara silinderja keha ja lühikese ning tiheda karvaga imetaja. Grööni hüljes. Hülgeid püüdma. Puristab kui hüljes. | piltl. *..toda harjasjuustega ja harjashabemega tuima hüljest oli ta aga kindlasti kuski näinud. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: hall|hüljes, lont|hüljes, randal|hüljes, viigerhüljes.

jaranga ‹6› ‹s›
mõnede tundrarahvaste teisaldatav ümara põhiplaaniga elamu

kapp ‹kapa 23› ‹s›

1. ümara põhjaga pealt laienev 3–5-toobine puunõu, millel üks pikem küljelaud on käepidemeks. Jõi kapast. Too kapaga kalja! Ammutas kapaga vett. Viskas kapaga leili. Vasikaid joodeti kapast. Kallas piima kappa. | (millegi rohkusele viitavates võrdlustes). Vihma valas, kallas nagu kapast 'sadas väga tugevasti'. *Soovin õnne, soovin õnne nagu kapaga! O. Luts. || kapatäis. Kapp kalja, õlut. Viskas endale saunas paar kappa külma vett kaela.
▷ Liitsõnad: kalja|kapp, lüpsi|kapp, piima|kapp, sauna|kapp, taari|kapp, vee|kapp, õllekapp; puukapp.
2. endisaegne mahumõõt, umbes 3 liitrit

kaslane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, kaslased pl
zool sugukond ümara pea ja lühikeste jäsemetega kiskjalisi, kes püüavad saaki varitsedes (Felidae). Kass, ilves, lõvi, leopard ja tiiger kuuluvad kaslaste hulka.

katse|klaas
keem väike torukujuline ümara põhjaga (kuumuskindlast) klaasist reaktsiooninõu. Harilik, gradueeritud katseklaas.

küngas ‹künka 19› ‹s›

1. mäest väiksem kõrgendik. Künka jalam, nõlv, külg, tipp, hari. Madal küngas. Metsaga kaetud künkad. Küngaste vahel oli org. Tasandikul oli siin-seal üksikuid künkaid. Talu oli künka otsas. Tee viib künkast üles, alla. Rada tõusis kord künkale, kord laskus orgu. || geogr ümara v. ovaalse põhikujuga ja laugete nõlvadega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on alla 200 m
▷ Liitsõnad: kalju|küngas, kruusa|küngas, liiva|küngas, mäe|küngas, saviküngas.
2. mulla-, kivi- vm. hunnik. Puude istutamisel tehti mullast künkad. Ehitusprahi künkad. || hauaküngas. Perekonna hauaplatsile oli uus küngas kerkinud. Kalmistul paistsid künkad ja ristid.
▷ Liitsõnad: kalmu|küngas, mullaküngas.

laugas|järv
geogr laugaste liitumisest v. suurema veekogu kinnikasvamisest tekkinud hrl. ümara kujuga huumustoiteline järv. Laugasjärvedega soo, raba.

maantee|muhk
nlj (väikese ümara välimusega auto kohta). Pere kasvas ja maanteemuhu asemele tuli soetada suurem auto.

mandoliin ‹-i 21› ‹s›
lipitsaga mängitav hrl. nelja keelepaariga ja ümara- v. lamedapõhjalise kõlakastiga keelpill. Mandoliini mängima. Tinistas mandoliinil mingit viisikest.

meri|siilikud pl
zool klass liikuvate lubinõeltega kaetud ümara v. lameda kehaga peam. troopikamerede okasnahkseid (Echinoidea). Söödav merisiilik. Astus rannas mürgise merisiiliku otsa.

muru|muna

1. ka bot ümara viljakehaga puguseen (Lycoperdon). Väike ja ümmargune nagu murumuna. Lapsed kui murumunad. *Priske tädi nagu murumuna veereb siiapoole. R. Saluri.
2. piltl mudilane. *.. sest tema kaks väikest murumuna vajasid veel hoolt ja järelevalvet. O. Tooming.

mõigas ‹mõika 19› ‹s›

1. väike vallikujuline kõrgend luul, kehapinnal v. mujal. Puutüve mõikad.
▷ Liitsõnad: kulmumõigas.
2. kunst ümara ristlõikega piklik ehisvorm hrl. gooti arhitektuuris võlviroiete, portaali ja aknaava kujunduses

mägi ‹mäe, mäge 28› ‹s›

1. geogr hrl. ümara v. ovaalse põhijoonisega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on üle 200 m (Eestis ka kõrgendiku kohta, mille suhteline kõrgus on üle 50 m); (üldkeeles:) igasugune ümbritsevast alast kõrgem pinnamoodustis. Meie mäed on künkad Kaukaasia mägede kõrval. Mägede hambulised harjad. Järskude, laugjate nõlvadega, rusukalletega, koonusja tipuga, lumemütsiga mägi. Mäest (alla) laskumine pole kergem kui mäkke ronimine, tõusmine. Mäest alla, mäest üles. Tee viib, tõuseb spiraalina mäkke. Mäelt avaneb kaunis vaade ümbrusele. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim mägi. Pole korralikku mäge, kus lapsed kelgutada saaksid. *.. siin [välja]mägi, seal mägi.. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo .. A. H. Tammsaare. || hunnik, kuhjatis, suur kogus. Killustikku, kruusa on mägedena kokku veetud. Voodi peal pehmete patjade mägi. Ladudes on kaupa mägede viisi, mägedena. Sel teemal on terve mägi raamatuid (kokku) kirjutatud. Mees kui mägi 'suur ja tugev'.
▷ Liitsõnad: aheraine|mägi, hiie|mägi, hüppe|mägi, jää|mägi, kalju|mägi, kantsi|mägi, kelgu|mägi, kiige|mägi, kiriku|mägi, kuppel|mägi, kõrg|mägi, laine|mägi, linna|mägi, liu|mägi, lossi|mägi, lume|mägi, ohvri|mägi, prügi|mägi, pudru|mägi, suusahüppe|mägi, suusa|mägi, tehis|mägi, tuha|mägi, tule|mägi, viina|mägi, võlla|mägi, väljamägi.
2. ‹väliskohakäänetes› murd. a. talu (vastandina popsimajale); elumaja (vastandina saunale, laudale vm.). Popsieit läks mäele perenaist aitama, oli mäel loomi talitamas, tuli mäelt leiba laenamast. *Iga ivakese aja pärast aga lippan [sauna kütmast] mäele, see on tare juurde .. O. Luts. b. rand. *.. räägime siis, kui teie kõik jälle laevast mäele astute. J. V. Jannsen. *.. meie sõidame rannameeste poolt juhatatud kohal mäele, s. o. randa. G. Vilbaste.
3. ‹kohakäänetes› piltl (majanduslikult) soodus, kindel seisund. Ta on lühikese ajaga oma talu mäkke viinud. Nende elu hakkas mäkke minema 'edenema'. Isa raha aitas pojad mäele. Mis temal viga, tema on nüüd omadega mäele saanud, mäel. Eks vaatame, kes mäele jääb, kes allamäge läheb. Äri, õppimine on hakanud tal mäest alla, allamäge minema. Ära karda, minuga koos oled ikka mäel. Viljakoristusega jõuti, saadi tänavu varakult mäele 'valmis, toime'. Ega ta väitekirjaga veel mäel 'valmis' ole. *Iga ameti otsas võib mäkke tõusta ja võib sohu vajuda. E. Tennov.

nõgu ‹nõo 27› ‹s›
geogr ümbrusest madalam ümara, ovaalse v. korrapäratu põhijoonisega pinnavorm. Tektoonilised, liustikulised, erosioonilised nõod. Jõed voolavad orgudes, järved on nõgudes. Võrtsjärve, Peipsi nõgu. Näljastepp on mäestikevaheline nõgu. Vihmavesi koguneb maapinna nõgudesse. Põllul on nõgusid, kust vesi ära ei voola. || (suhteliselt madal ja väike) süvend, lohk. Kompostihunnik tuleb teha nii, et peal oleks vihmavett koguv nõgu. Magaja pea on vajutanud patja sügava nõo. *Ninatipul oli väike sälk, lõuaotsas juba märgatavam nõgu ja kuklas päris suur lohk. H. Lepik (tlk). *Higi nõrgub rindade nõkku .. L. Promet. || ‹allatiivis ja adessiivis› (väljendab seisundit:) lohku, lohus. Koer, kass ajab, tõmbab, veab ringutades selja nõkku. Purdelaud vajus jala, astumise all nõkku. Katus on keskelt nõkku jäänud nagu setuka selg. *.. teisel piht juba praegu pisut nagu vimmas, rind nõos, õlanukid ettepoole, pea longus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ava|nõgu, lehter|nõgu, sulgnõgu; järve|nõgu, maismaanõgu; rinna|nõgu, seljanõgu.

nõgus|vuuk
ehit (ümara vuukrauaga vuugitud). Umbes poole sentimeetri sügavune nõgusvuuk.

punn|kõhuline
punniskõhuline, ümara kõhuga. Suurest söömisest punnkõhulised lapsed. Bussijuht osutus reipaks punnkõhuliseks onkliks.

pärdik ‹-u 2›

1. ‹s› ka zool väike sihvakas, ümara pea ja lüheldase koonuga Aafrika ahv (Cercopithecus); (vahel ka mõne muu ahvi kohta). Leierkastimees pärdikuga. Vahtis mind nagu loomaaia pärdikut.
▷ Liitsõnad: ahvi|pärdik, rohepärdik.
2. ‹s› piltl (inimese kohta). a. hlv (inetu, edeva v. muidu ebameeldiva inimese kohta, ka sõimusõnana). See karvane pärdik oli mu sõbranna mees. Mis te, pärdikud, naerate teise õnnetuse üle! Kao siit, sa pärdik! *.. ta on lausa jäle. Ehkki hertsoginna, on ta ikkagi ehtne pärdik. I. Pau (tlk). b. (veiderdava, pentsikult käituva inimese kohta). See tembutaja on meil terve küla pärdik. c. (lapse kohta). Võtke, pisikesed pärdikud, kommi!
3. ‹adj› van veider, narr, pentsik. See on üks pärdik asi, lugu. *See oleks pärdik küll, kui mere peal sõjalaevad nagu oinad puksu hakkaksid lööma. J. V. Jannsen.

pühvel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›
zool võimsate laiali suunduvate sarvede ja ümara kehaga veislane (Bubalus). India pühvel 'vesipühvel'. Aafrika pühvel 'kahvripühvel'. Pühvleid kasvatama. Pühvleid kasutatakse liha- ja veoloomana. Ta on suur ja tugev kui pühvel.
▷ Liitsõnad: kahvri|pühvel, kääbus|pühvel, vesipühvel; kodu|pühvel, metspühvel.

röömer ‹-i, -it 2› ‹s›
koonilise, alt laieneva jalaga roheline v. pruun ümara kausikese kujuline veiniklaas (16.–18. saj.). Röömerist joodi reinveini.

sopka ‹6› ‹s›

1. geogr küngas, ümara tipuga mägi, metsatu mäetipp v. vulkaan peam. Kaug-Idas. Telk löödi üles madala sopka jalamil. Hõreda metsaga kaetud sopka.
2. arheol tüvikoonuse v. kuplikujuline kääbas, mille jalamil on kiviring

tondo ‹6› ‹s›
kunst ümara kujuga maal v. reljeef

tutt ‹tuti 21› ‹s›

1. omaette hoidev (v. kokkuseotud) juuksesalk; (püstine) salk, kahl, tort (karvu, rohtu vms.). Tüdruku laubal on kähar tutt. Pealael turritab jonnakas tutt. Neiul on juuksed kuklasse tutiks seotud. Kuul kiskus loomalt tuti karvu. Kollaste lehtede keskelt paistis tutt rohetavat muru. Lumest on väljas paar tutti helerohelisi palukavarsi. Tornist paistsid puud pisikeste tuttidena. *Onu juuksed kahel pool paljast läikivat pealage hoidusid tutti. V. Luik. *Rukis on nagu rullitud [põllul] maas .. Mitte ühtki tutti ei ole enam püsti. M. Mõtslane. || ‹hrl. sisekohakäänetes› (ühendeis, mis väljendavad kellestki karistavat kinnihaaramist, kellegi ahistamist, sakutamist jne.:) juuksed. Võttis poisil tutist kinni ja sakutas. Haaras vihaga vennal tutist. Naabrid kaklevad, üks on teisel tutis kinni. Hüppas teisele tutti kinni. Suured poisid haarasid väiksemal tutist kinni ja tirisid ta õue. || kõnek (häbemekarvade kohta). Tutti raseerima. || (lindudel:) pikad püstised suled, hrl. lagipeal v. kuklas. Põõsastikus vidistab väike tutiga lind. *Peas kannavad siidisabad kena tutti .. M. Mäger.
▷ Liitsõnad: habeme|tutt, juukse|tutt, karva|tutt, saba|tutt, sule|tutt, villatutt; heina|tutt, kulu|tutt, ladva|tutt, ohaka|tutt, puude|tutt, põõsa|tutt, rohu|tutt, samblatutt.
2. (kaunistavate moodustiste kohta). a. hrl. (villasest) lõngast tups (ümara kujuga v. rippuvate narmastega). Tutiga müts, barett. Tuttidega kingad, tuhvlid. Mustade tuttidega punane fess. Sõba otstes on tutid. Seest oli tõld kaunistatud hõbedaste tresside ja tuttidega. b. lehv. Tüdrukule seoti tutt juustesse, pähe. Lehvivate tuttidega patsid.
▷ Liitsõnad: mütsi|tutt, siidtutt.

tömp ‹tömbi 21› ‹adj›

1. ümarajooneline, teravikuta, ümara v. lameda otsaga, nüri; ant. terav. Muna tömp ots. Tömbi otsaga haamer. Rannajoonelt tömp poolsaar. Saarma tömbid kõrvad. Tatarlastel on tömp nina. Tömbi ninaga tuhvlid. Tömbi nurgaga reväärid. Tömp nool, nõel. Tömpide piidega kamm. Koera tömp saba. Tömp koon. *Oleviste [kirik] on saanud uue sihvaka torni .. Minu ajal seisis ta tömbina .. H. Salu. || lõiketeravuseta, nüri. Tömbid hambad. Kirves on tömp.
2. jäme (ja kohmakas). Lühike tömp naine. Öökulli tömp matsakas keha. Niisutab keeleotsaga oma tömpe huuli. Pliiats libises tömpide sõrmede vahelt maha. || (liikumise kohta:) aeglane, kohmakas. Poiss on tömp jooksma. Tatsab tömbil sammul.
3. juhm, rumal; tuim, tundetu, ilmetu, nüri. Mõistuselt tömp mees. Tömbi aruga vanainimene. Ta tömp aju ei suuda seda kinni võtta. Tömp väsinud nägu. Vahib tömbil ilmel, tömbi pilguga enda ette. Ta huumorimeel näib tömp olevat. Elu ilma ohuta tundus tömp. Kummardas tömbi alandlikkusega. Tömp laul. Tömbid laused.

valge|vaal [-a]
zool väikese ümara peaga kollakas v. valge hammasvaalaline (Delphinapterus leucas). Valgevaalade parv. Valgevaalade püük.

veerema ‹42 või 37›

1. pööreldes mingit pinda mööda edasi liikuma. Pall veereb nurka, auti. Kartul, kapsapea veereb tooli alla. Nööp oli laua pealt maha veerenud. Kast läks ümber ja õunad veeresid laiali. Münt veeres tüdruku jalge ette. Veerevate kivide mürin. Muna veeres mööda lauda. Palgid veeresid mäest alla. Veerevale kivile ei kasva sammal(t). || ümber oma telje pöörlema. Vokiratas veereb. Ema koob kiiresti, lõngakerad korvis aina veerevad. || (kallakal pinnal allapoole) libisema. Mööbel oli kajutipõranda külge kinnitatud, et see veerema ei pääseks. Mees veeres mööda õlgkatust aeglaselt allapoole. || (pisarate jms. kohta:) voolama. Pisarad veerevad mööda palgeid, põski, üle põskede. Silmist veerevad pisarad. Laubalt veereb higitilku. || piltl. Kähvas midagi ja sellega pandi kivi veerema (millegi käivitamise v. käivitumise kohta). Elas veereva kivi elu 'ei olnud paikne'. Veereb paigast paika, ei juurdu kuskil. Jalgpall veereb täna Tallinnas 'Tallinnas mängitakse täna jalgpalli'. Kogu raha veereb vahendaja tasku. Tema juba oskab raha veerema panna. Majandus veeres allamäge. Äriasjad hakkasid allamäge veerema. *.. ta on lõplikult veendunud, et Essilt temale ei veere enam ainustki penni. L. Tigane. *Täna üliõpilane, homme vallakirjutaja, näitleja, siis koloniaalkaupmees ... Tema oli veerev kivi. J. Sütiste.
2. ratastel liikuma, sõitma. Maanteel veerevad autod. Rong veereb aeglaselt jaama. Koorem hakkab ikka kiiremini veerema. Tõld veeres minema. Lennuk veereb stardirajale. Üksteise järel veeresid bussid garaaži. Jalgratas veereb kodu poole. Juht laskis masinal vabakäigul veereda. Veerev koosseis 'veerem'. || piltl (sõjategevuse kohta). Sõjavanker veeres üle Eestimaa. Rinne veereb lääne poole. Lahingud veeresid pealinna alla. Siit on sõda üle veerenud.
3. piltl (hrl. lühikese, ümara inimese vm. olendi kohta:) (kiiresti) liikuma, käima, jooksma. Perenaine veereb nagu värten mööda hoovi. Laps veereb tuppa. Koerake veereb peremehe juurde. Hiir veeres kiiresti kapi alla. Varblased veerevad keradena teel. Kassipoeg veeres kui muna üle põranda. *Elli veeres kui vurrkann toa ja sahvri, toa ja köögi, toa ja aida vahet. M. Pihla.
4. (Päikese v. Kuu näiva liikumise kohta taevavõlvil:) kulgema; loojuma. Päike veereb madalalt, madalamale. Päike hakkas õhtusse veerema. Kuu veeres pilve taha, pilve tagant välja, mööda taevavõlvi. Veerev päike hõõgus kurjakuulutavalt. Päikeseratas veeres kalurimajade tagant välja. *.. ja jõudis koju alles siis, kui päikesetera oli juba veeremas. E. Krusten.
5. (vete liikumise kohta:) kulgema, voogama, rulluma. Lained veerevad vaikselt, möirates randa. Kõrge veemägi veeres üle teki. Aeglaselt veeresid jõevood mere poole. | piltl. Kaevandustest veeres üle streikide laine. Üle kogu maa veeres protestilaine. || (tuule, pilvede vms. liikumise kohta). Põllust veereb üle mahe suvine tuul. Pilved veerevad mere peale. Paks tolm veeres pilvena ligemale.
6. (heli, hääle kohta:) kajama, kostma, kanduma. Müristamine, kõu veereb üle taeva, linna. Kaja veeres läbi kiriku. Kahurite ähvardav mürin veereb lähemale. Kellalöögid veeresid kaugele. Lauluviis pääses veerema.
7. ka piltl (millegi abstraktse liikumisega, kulgemisega, levimisega ühenduses). a. (aja kohta). Aeg veereb kiiresti, aeglaselt, üksluiselt, märkamatult. Päevad, aastad veerevad üksteise järel ajamerre. Aasta on aasta kannul veerenud. Kümme aastat on mööda veerenud. Nädalad veeresid. Tund veeres tunni järel. Ka kõige pikem päev veereb õhtusse. Aeg veereb kui jõevoog. b. (elu kohta). Elu veereb vaikselt, endiselt, endisesse rööpasse. Elu veereb nagu hernes. Elu on märkamatult mööda veerenud. Nii see elukene meil veereb. c. (juttude, mõtete kohta). Jutt veereb tasapisi mälestustele. Kuuldused pääsesid veerema. Teade veeres suust suhu. Mehe suust hakkavad veerema sünged needused. Mõte veeres kodukanti.

vits|raud
ümara läbilõikega peenem teraslatt. Seinad sarrustati vitsrauaga.

ümara|näoline
ümara näoga. Ümaranäoline mees, tüdrukuke. Lapsed olid ümaranäolised.

ümara|põhjaline
ümara põhjaga. Ümarapõhjaline savinõu, korv, pada.

ümara|päine
ümara peaga. Turske ümarapäine mees.

ümar|helmes
ümara kujuga helmes

ümar|keere [-keerme]
tehn ümara ristlõikega keere

ümar|munajas
munakujuliselt ümara tipuga. Tuhkpuu lehed on ümar- või piklikmunajad.

ümar|pea

1. tehn ümar ots mingil esemel. Ümarpeaga neet, puidukruvi.
2. zool suure ümara pea ja tüseda kehaga sisalik Euraasia kõrbetes ja poolkõrbetes (Phrynocephalus). Tiibeti, tagakaukaasia ümarpea.

ümar|viil [-i]
ümara ristlõikega viil