[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ülem ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. ameti- v. teenistusastmelt, sotsiaalselt positsioonilt vm. suhtes kõrgemal seisev. Ülemad ja alamad ametnikud. Ta arvas, et küll ülemal pool 'kõrgemas instantsis, kõrgemal pool' asjast aru saadakse, kui palvekiri läkitada. Peab end teistest ülemaks 'paremaks'. || piltl kallim, olulisem, tähtsam (neist mõneti vanamoelisem). Tema ülem vara oli puhas süda. Paljude meelest on raha ja rikkus ülem asi siin ilmas. Pidas haljale oksale pääsemist elu ülemaks ülesandeks. Noormehe ülem iha, püüe oli õpinguid jätkata. Naine pidas abieluõnne kõigest ülemaks. Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada. *Tõesti, siin maailmas on midagi ülemat kui raha ja leib! M. Metsanurk.
2. kõrgem, kõrgemasse järku kuuluv. Alama, ülema astme rahvakool. Ülema astme õpingud. Vallakohtust ülem kohus oli kihelkonnakohus. *Vene keelt õpiti [kihelkonnakooli] ülemas klassis Carl Heinrich Niggoli raamatu järgi .. J. V. Veski.
3. hrv ülemine. *Lamasin [laevas] oma koikul, õlgmatt pää all .. Magasin ülemas reas, all norskas norralane rasket und .. R. Janno.
II. ‹s› ameti- v. teenistusastmelt v. sotsiaalselt positsioonilt kõrgemal olev isik; juhataja. Lennujaama turvateenistuse ülem. Kaitsejõudude peastaabi ülem. Kindralstaabi, väeosa ülem. Ülema ja alluvate vahel valitsesid head suhted. Otto pandi, määrati meie salga ülemaks. *Kristlikul kombeõpetusel põhjeneb ainult, et alam ülemat, ori isandat peab kartma ja austama .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jaama|ülem, kantselei|ülem, kloostri|ülem, kreisi|ülem, laagri|ülem, lossi|ülem, majandus|ülem, metsa|ülem, politsei|ülem, posti|ülem, protokolli|ülem, sadama|ülem, sisekaitse|ülem, valve|ülem, vanglaülem; veebi|ülem, võrguülem; garnisoni|ülem, jao|ülem, roodu|ülem, rühma|ülem, side|ülem, staabi|ülem, suurtükiväe|ülem, vahtkonna|ülem, varustusülem.