[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

üks|kõik ‹adv›

1. märgib ükskõikset suhtumist, ükskõiksust mingi olukorra suhtes: sama see, teeb üks välja. Tal ükskõik, kes võimul on, peaasi, et elada lastaks. Jaanile oli ükskõik, kelle teenistuses olla. Talle oli täiesti ükskõik, mis temast arvatakse. Vanematele paistis ükskõik olevat, mida lapsed teevad. Mulle pole sugugi ükskõik, mis meie riigist saab. Mind see ei huvita, mul ükskõik, kes mängu võidab. Mul jumala ükskõik, kus veidi aega viita. Kui minna, siis minna, mul ükskõik. Kas see ei ole ükskõik, mis tööd ma teen? On üsna ükskõik, kes mind hommikul välja vahetab. Ükskõik, olgu siis veidi rohkem. Tunnen, et ma pole sulle veel päris ükskõik.
2. moodustab koos järgneva pronoomeni v. adverbiga umbmäärasust märkiva ühendi: kes, mis, milline, kus, kui, kuidas jne. tahes. Ükskõik kes ta ka ei oleks, küll me läbi saame. Reinuga oli huvitavam kui ükskõik kellega. Olen tema pärast valmis tegema ükskõik mida. Ükskõik mis ma talle ei räägiks, ta ei usuks mind. Uppuja haarab ükskõik millest, et vee peale jääda. Vajaduse korral võib laev randuda ükskõik kus sadamas. Heameelega läheks ta siit ükskõik kuhu – igal pool on parem. Saame hakkama, ükskõik kui raske ka ei oleks. Ükskõik kuidas ka ei tõttaks, õigeks ajaks pärale ikkagi ei jõua.