[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

üksinda ‹adv›

1. ilma teiste juuresolekuta, osavõtuta v. abita, üksi (1. täh.) Ta seisis üksinda karmi isa ees. Meil on vaja omavahel rääkida, jätke meid vähekeseks ajaks üksinda. Ema ei julgenud lapsi üksinda koju jätta. Lapsed jäid üksinda tuppa. Läksin üksinda teatrisse, linna. Tule kaasa, ma ei julge üksinda läbi metsa minna. Jõi terve pudeli veini üksinda ära. Kas sa üksinda tassisid kõik need asjad kohale? Abi pole vaja, saan ka üksinda hakkama. Ta elab selles majas täiesti üksinda. Sa pead naise võtma, kaua sa ikka üksinda elad. Tundis ennast nii üksinda 'üksikuna', tal polnud ühtegi sõpra. *Aga paljud linnud lendavad üksinda. Nagu suur individualist ja õnnekütt kägu. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: ihuüksinda.
2. ainult, üksnes, üksi (2. täh.) Üksinda jõuga ei tee siin midagi, vaja on ka taipu. Suur talu käes, metsa üksinda on juba mitu hektarit. *Olgu siis, et punased juuksed või tedretähed üksinda. Siis veel ehk kuidagi [= mõni poiss vaataks], aga mõlemad korraga – eluilmaski mitte. A. Kasemaa.