[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õõnes ‹õõnsa, õõnsat 16 või õõnest 17› ‹adj›

1. (seest) tühi; selliseks kulunud v. uuristatud. Õõnes puu, puupakk. Õõnsa tüvega tammepuust lendas välja öökull. Heinputke õõnes vars. Kepp oli seest õõnes. Jõgi on kaldad alt õõnsaks uuristanud. *Ühel päeval mõtlesin, et maa on kera, teisel, et elame õõnsa kuuli seesmisel koorel .. U. Masing. *Jah, enne polnud ma peale emale tehtud piimapüti .. ühtegi õõnsat asja valmis meisterdanud .. H. Sergo. || sissepoole kumer, nõgus; lohku vajunud, sisse langenud. Kivi õõnes külg. Õõnsa rinnaga, kõhuga, näoga mees. Õõnsate põskedega nägu. Hobuse, kitse küljed olid õõnsad. || piltl (seoses tühja kõhu, näljatundega). Kõht, keskpaik, vöövahe on õõnes. *Kere on kuradi hele. Paksud peavad muidugi paremini vastu, aga minusuguse kõhnavõitu selli võtavad koosolekud alati seest õõnsaks. E. Raud. || piltl kõhe, ebamugav, ebakindel. Algul oli lennukiga sõites päris õõnes tunne sees. Laev sööstis lainetevahelisse sügavikku ja kõigil oli veidi õõnes olemine.
2. (hääle v. heli kohta:) kume, sünge. Öökulli õõnes huige. Kostsid õõnsad tornikellalöögid. Õõnes kõmin. Õõnsa häälega jutlustaja. Mõrtsuka õõnes naer. *Siis kõlas õõnes plaksatus, nagu oleks pudelilt kork tõmmatud .. M. Unt.
3. piltl mittemidagiütlev, sisutühi; tühja- v. suuresõnaline. Tühi nägu ja õõnes pilk. Õõnes sõnakõlks, fraas. Õõnsad sõnad, loosungid, lubadused. Õõnes paatos. Kõne jättis õõnsa mulje.

südame alt õõnsaks võtma, südame alt õõnsaks minema ~ tõmbuma vt süda

südamealust õõnsaks võtma, südamealune läheb õõnsaks vt südamealune