[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õppus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ‹ka pl.› lühiajaline praktiline õpe (teat. tegevuste harjutamiseks, hrl. väljaõppe osana). Päästetöötajatele korraldatakse õppusi. Piirivalvurite õppus. Algasid Kaitseliidu õppused. Strateegilised, taktikalised õppused. Kasarmuõuel on käimas õppus. Raske õppustel, kerge lahingus (sõduritarkus).
▷ Liitsõnad: kontroll|õppus, kordus|õppus, lahingu|õppus, maastiku|õppus, poliit|õppus, rivi|õppus, suurtükiväe|õppus, sõjaväe|õppus, taktika|õppus, tsiviilkaitse|õppus, tuletõrje|õppus, väliõppus.
2. (üldisemalt:) õpetus, õpetamine. a. esineb väljendis õppust võtma, mis märgib mingile õpetusele allumist v. millestki, mingist kogemusest õppimist. Noor hobune võttis hästi, kiiresti, kergesti õppust. Püüdis koera õpetada, kuid vana loom ei tahtnud enam õppust võtta. Võta juhtunust õppust ja ära rohkem rumalusi tee. Kriitikast, minevikust ei võetud õppust. b. (muudel juhtudel, eeskätt vanemas keelepruugis). Muudkui jagas kaasale õppust. *Aga sina katsu õppust saada ... vahest saab sinust veel kunstmaaler. L. Kibuvits.