[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õitsema ‹42 või 37 ‹v-partitsiibi käänete kasutus on segunenud verbi õitsma vormidega››

1. (taimede kohta:) avanenud õitega olema. Kartul õitseb juulis. Meie kandis rukis juba õitseb. Aknal õitseb alpikann. Kaktus lõi enne jõulu õitsema. Kerahein läheb varakult õitsema. Tulpi saab toas õitsema ajada. Kõik õitseb ümberringi. Õitsev nurm, rukkiväli. Nõmmel lillatas õitsev kanarbik. Õits(e)va ristikheina lõhn.
2. (vee(kogu) kohta, milles vohavad vetikad). Järv õitseb rohelisena. Meri hakkas üleöö õitsema.
3. piltl. a. punetama, hõõguma, õhetama, leegitsema. Haige põskedel õitsevad punased laigud. Põsed õitsevad palavusest, värskest õhust. Nägu õitseb tervisest. Jõumees lausa õitses näost. Tüdruk õitseb nagu punane moon. Tulelondid õitsesid pimeduses. b. (millegi õit v. õisi meenutavaga seoses). Seintel õitseb hallitus. Küüned õitsevad 'on kaetud valgete tähnidega'. *.. Mardipeetri Leeni pulmas tantsin kas või kahed kingatallad alt õitsema [= narmendama]. H. Sergo. c. kaunis, täies elujõus, särav olema. Tüdruk õitseb nagu maikuu päev. Ta on abielus lausa õitsema läinud. Noor õitsev neiu. Tuli külla oma õits(e)va emandaga. d. aktiivses arengujärgus, heal järjel olema; edenema; lokkama, vohama. Keskajal õitses linnades käsitöö. Õitsesid teadus ja kunst. Arvutimüüjate äri õitseb. Kunagi oli siin õitsev talu. Õitsev tiisikus van tuberkuloosne kopsupõletik. Prostitutsioon õitseb.

[kellegi] nisu õitseb vt nisu

ära õitsema
õitsemisega lõpule jõudma, õitsemist lõpetama. Sirelid on ära õitsenud. Rukis jõudis enne vihmade tulekut ära õitseda.