[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õigustama ‹37›

1. kellegi (ebaõigeks arvatavat) tegu, käitumist vms. põhjendama, kedagi v. midagi välja vabandama. Seda tegu oli raske õigustada. Õigustas oma puudumist kehva tervisega. Püüdis vägivallatsejat õigustada. Arvepidamises eksinud tüdruk õigustas end kuidas jaksas. Süüdistatavat õigustavad asjaolud. || (millegi kohta:) millegi toimumise v. olemasolu jaoks piisavaks põhjuseks olema. Polnud midagi, millega oma elu õigustada. Suured maapõuevarud õigustavad intensiivset kaevandamist. Seiklushimu ei õigusta nii ohtlikku teekonda. *Kas armastus siis tõesti ei õigusta, kõigeks õigust ei anna .. R. Sirge. || õigustatud põhjendatud, mõistetav; teat. õigusel põhinev. Õigustatud meelepaha, küsimus, etteheide. Õigustatud isik jur isik, kellel on õigus teiselt isikult nõuda teatavat käitumist. Õigustatud huvi jur seaduse poolt tunnustatud huvi.
2. millelegi vastav v. millegi vääriline olema. Ta ei suutnud vanemate ootusi õigustada. Püüdis õpetaja usaldust õigustada. Pean oma reisiseltskonda kuulumist kuidagi õigustama. *Oma nime õigustavad nood kalad [= rohesilmlased] täiesti: nende kaugele paistvad silmad helendavad tõepoolest sügavroheliselt. A. Järvik.
3. (millegi kohta; koos enesekohase asesõnaga end v. ennast:) õigeks, otstarbekaks, vajalikuks, sobivaks vms. osutuma. Uus bussiliin ei õigustanud ennast. Kulutused on end juba õigustanud.