[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

äike(ne) ‹äikese e. äikse, äikest, äikesesse e. äikesse e. äiksesse, äikeste, äikesi e. äikseid e. äikeseid, äikestesse e. äikseisse e. äikesisse e. äikeseisse 5 või 4› ‹s›
rünksajupilvedes välgu ja sellega kaasneva müristamisena avalduv atmosfäärinähtus, pikne. Äge, tugev, kohutav äike. Lähenes, puhkes äike. Lämbe ilm ennustas äikest. Ilm oli pilves, haudus äikest. Õhus oli äikest. Sähvis, raksus äike. Äik(e)sega, äik(e)se ajal ei tohi puu alla minna. Äike läks kõminal üle linna. Heinaajal oli mitu raksu äikest. Pärast äikest on õhk puhtam. | piltl. *Nende väiksesse korterisse kogunes ikka enam äikest ja rahutust. Harva vahetati mahedat või leplikku sõna. R. Sirge. *Ei vaiki enne meelte äike, / kui ülekohtud tasutud .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: kevadäike.