[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alam ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. teenistusastmelt madalamal seisev, teenistuslikult alluv; sotsiaalselt positsioonilt v. ametiredelil madala(ma)l olev; mittetäisväärtuslikuks peetav. Alamad ja kõrgemad vaimulikud, ametnikud. Kraavihalle peeti alamat sorti inimesteks. Sulaseid, teenijatüdrukuid ja muud alamat rahvast pulma ei kutsutud. Alamast soost, seisusest inimesed. Ta hakkas end teistest halvemaks ja alamaks pidama. Ta oli ametnikest kõige alam.
2. algelisem, madalamal arenemisastmel olev, vähem komplitseeritud, lihtne. Alamad taimed, seened, loomad. Elu areng alamatest vormidest kõrgemate vormide poole. || (astme, järgu jms. kohta:) madalam. Alama astme rahvakoolid. *Vanema klassi tüdrukud ei tundnud alamate klasside poiste vastu huvi .. V. Gross.
II. ‹s›
1. endisaegse, hrl. monarhistliku riigi kodanik, kuninga, tsaari, vürsti vms. alluv. Vene riigi, Vene keisri, tsaari alamad. Noortest püüti kasvatada isevalitsusele sõnakuulelikke ning truid alamaid. 17. sajandil said eestlased Rootsi alamaiks. Taani kuninga, hertsog Magnuse, Liivi ordu alamad.
▷ Liitsõnad: riigialam.
2. teenistuslikult alluv v. sotsiaalselt ning ametiredelil madalamal olev isik. Alamad pidid ülemate sõna kuulama, ülematele alluma. Ta on mingi kõrge ülem, tal on palju alamaid.

djakk ‹djaki 21› ‹s›

1. kirikl õigeusu kiriku köster, salmilaulja
2. aj Vana-Vene vürsti sekretär v. asjaajaja; kõrgem ametnik Venemaa riigiasutustes 16.–17. sajandil

družiina ‹6› ‹s›
aj slaavi hõimuüliku sõjaline kaaskond; Vana-Vene vürsti sõjavägi

emiir ‹-i 21› ‹s›
valitseja, vürsti vm. kõrgema võimukandja tiitel islamimaades; selle tiitli kandja

heerold ‹-i 2› ‹s›
aj vürsti vm. valitseja käskjalg, ametlik teadete kuulutaja keskajal. *Suursugusema külalise saabudes andis väravalseisev heerold sarveheliga sellest koguni märku.. E. Kippel.

hiilgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tugev ühtlane helendus, valguskiirgus, sära. Päike särab pimestavas hiilguses. *..kala kerkib veepinnale, hõbesoomustest hiilgust ja sära pildudes. J. Mändmets. *Õigust öelda – ta oli ilus ses taevakarva rõivas, nende kiiskavate ehete hiilguses.. E. Vilde.
2. väline sära, toredus, uhkus v. kuulsus. Väline hiilgus. Au ja hiilgus. Hiilgust taga ajama. Purjelaevad olid siis oma hiilguse tipul. Sel puhul avaldus mehe kavalus täies hiilguses 'õige selgesti'. *Missugune hiilgus: kuldtähed, marmor, hästi hoitud hauad, lilled.. R. Sirge.
3. aj austav tiitel (algselt vürsti ja krahvi kohta), hrl. koos asesõnadega teie, tema. *„Just nii, teie hiilgus! Saab tehtud, härra polkovnik!” hoidis adjutant kätt kõrva ääres.. A. Hint.

laudnik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
aj teat. auaste ning selles astmes isik Vene vürsti v. tsaari õukonnas

naabob ‹-i 2› ‹s›

1. (Indias Mogulite riigis:) provintsi haldur; (hiljem:) muhamedliku vürsti tiitel
2. piltl väga rikas inimene. Jacqueline Kennedy abiellus kreeka naabobi Onassisega.

possaadnik ‹-u 2› ‹s›
aj vürsti asehaldur Kiievi-Venes; Novgorodi ja Pihkva feodaalvabariigi kõrgeim riigiametnik

udell ‹-i 21› ‹s›
aj kuni aastani 1917 tsaariperekonnale kuulunud maa ja kinnisvara; feodaalse killustumuse ajal Vene vürsti maavaldusest tema perekonna liikmele eraldatud osa

vojevood ‹-i 21› ‹s›
aj
1. Venemaal 10. saj. vürsti družiina v. maakaitseväe ülem; 15.–17. saj. polgu- ja salgajuht
2. 16.–18. saj. Vene linna ja sellele alluva territooriumi halduse juht
3. Poolas ja Leedus kuninga asemik kohapeal ja väepealik; 14.–18. saj. vojevoodkonna valitseja

vürstinna ‹6› ‹s›
vürstitiitliga naisisik; vürsti abikaasa
▷ Liitsõnad: suurvürstinna.

vürstitar ‹-i, -i 10› ‹s›
vürsti tütar

vürstkond ‹-konna 22› ‹s›
aj vürsti võimu alla kuuluv maa-ala v. riik. Saksa-Rooma riik jagunes vürstkondadeks.
▷ Liitsõnad: kuurvürstkond.