[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võimeline ‹-se 5› ‹adj›
millegi sooritamiseks suuteline. Inimene on võimeline arenema, otsuseid langetama, arutlema. Tüdruk polnud õppetööks võimeline. Andekamad üliõpilased olid juba võimelised iseseisvaks uurimistööks. Kriitilisel hetkel on ta kõigeks võimeline. Organism on võimeline igasuguste tingimustega kohanema. Püüdis oma autost välja pressida kiirust, milleks see üldse võimeline oli.
▷ Liitsõnad: algatus|võimeline, arenemis|võimeline, elu|võimeline, idanemis|võimeline, kande|võimeline, kasvamis|võimeline, kohanemis|võimeline, konkurentsi|võimeline, kujutlus|võimeline, käimis|võimeline, lahingu|võimeline, lennu|võimeline, levimis|võimeline, liikumis|võimeline, loome|võimeline, loomis|võimeline, makse|võimeline, mõtlemis|võimeline, nakatamis|võimeline, ostu|võimeline, otsustus|võimeline, reageerimis|võimeline, saagi|võimeline, sigimis|võimeline, sigitus|võimeline, sugu|võimeline, teo|võimeline, töö|võimeline, vaeg|võimeline, vastupanu|võimeline, vastutus|võimeline, viljastamis|võimeline, viljastumis|võimeline, võistlus|võimeline, võitlus|võimeline, võrdvõimeline; bilansivõimeline.