[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võimatu ‹adv›
van võimatult, äärmiselt, väga. *Mikaera nutt tegi surma võimatu raskeks. U. Masing.

võimatu ‹1› ‹adj›

1. teostamatu, mõeldamatu. Mehe segasest pominast oli võimatu aru saada. Tema näost oli võimatu midagi välja lugeda. Põgenemine osutus täiesti võimatuks. Vihm tegi viljakoristuse võimatuks. Näis võimatu, et tal pole enam õde. Turul müüdi kõike võimalikku ja võimatut. *Massi tujude järgi valitseda – see on võimatu ülesanne, sellega ei ole veel keegi maailmas hakkama saanud. J. Kärner.
2. talumatu; väga halb v. kole. Majas valitses võimatu mustus. Töötingimused olid lausa võimatud. Elu läks päris võimatuks. Naise käitumine muutus järjest võimatumaks. Poiss püüdis võimatus inglise keeles midagi selgitada. Retsept oli kirjutatud lihtsalt võimatu käekirjaga.
Omaette tähendusega liitsõnad: ilmvõimatu