[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

välimus ‹-e 5› ‹s›
kellegi v. millegi visuaalselt tajutav väline kuju. Mehe, naise, looma välimus. Klaveri, raamatu välimus. Ilus, laitmatu, tavaline välimus. Kõigil saareelanikel oli sportlaslik välimus. Hoolitsetud, metsistunud, kurnatud välimus. Külgetõmbav, meeldiv välimus. Öeldakse, et välimus on petlik. Parukas andis talle võõra välimuse. Sõjaväelase, maapoisi välimusega noormees. Hirmuäratava välimusega loom. Säilitati hoone keskaegne välimus. Troostitu välimusega korter. Saun oli väikese suvila välimusega 'nagu väike suvila'. Kohalikel õuntel puudub kaubanduslik 'edukaks müügiks sobilik' välimus. Pöörab oma välimusele suurt tähelepanu. Maast madalast õpetati lapsi oma välimuse eest hoolitsema. Välimuse järgi võib neid pidada kaksikuteks. Isa- ja emaluik on välimuselt, välimuse poolest sarnased. *On tarvis mõista, et vorm on ainult sisu välimus. Kes kirjutab ilusat stiili, näeb ilusat sisu. F. Tuglas.