[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatom ‹-i, -it 2› ‹s›
keemilise elemendi väikseim osake. Molekul koosneb aatomitest. Aatomi ehitus. Aatom koosneb tuumast ning elektronkattest. Märgitud aatomite meetod 'meetod, mis seisneb uuritavas protsessis osalevale elemendile uue isotoobi lisamises ning selle käitumise jälgimises'. | piltl. Inimene on ühiskonna aatom.
▷ Liitsõnad: hapniku|aatom, süsiniku|aatom, vesinikuaatom.

alam|mõõt
väikseim lubatud mõõt. Püütavate kalade ja vähkide alammõõdud.

alg|rakk [-raku]
hrl piltl millegi väikseim koostisosa, esimene aste v. lüli. Ühiskonna algrakuks oli sugukond.

deemos ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. aj (alam)rahvas Vana-Kreekas
2. aj omavalitsuslik kogukond Atikas
3. väikseim halduspiirkond nüüdisaja Kreekas

elatus|miinimum
maj inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõu säilitamist ja taastamist. 30 päeva arvestuslik elatusmiinimum. Elatusmiinimum tõusis aastaga 6 %.

elementaar|laeng
el väikseim looduses iseseisvalt esinev elektrilaeng

energia|kvant
füüs väikseim hulk energiat

foneem ‹-i 21› ‹s›
keel väikseim tähendust eristav keeleüksus

häälik ‹-u 2› ‹s›
keel suulise kõne väikseim üksus. Helilised, helitud häälikud. Lühike, pikk häälik. Häälikuist moodustub silp. Häälikut märgitakse kirjas tähe või täheühendiga.
▷ Liitsõnad: kaas|häälik, täishäälik; ahtus|häälik, ava|häälik, hammas|häälik, huul|häälik, imi|häälik, kurgu|häälik, nina|häälik, sulg|häälik, suuhäälik; siirdehäälik.

kliirens ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn sõiduki šassii väikseim kaugus teepinnast

kogudus ‹-e 5› ‹s›
kirikl
1. väikseim kiriklik haldusüksus, kuhu kuuluvad teat. piirkonna usklikud; usuühing. Koguduse hingekarjane, liikmed. Algkristlikud kogudused. Luteri usu, õigeusu, adventisti kogudus. Lüganuse, Tallinna Pühavaimu kogudus.
▷ Liitsõnad: linna|kogudus, maa|kogudus, risti|kogudus, vennastekogudus.
2. jumalateenistusele kogunenud rahvas. Õpetaja andis kogudusele kantslist teada, et .. Orel hakkas mängima ja kogudus alustas laulu. | piltl. *Kas te teate, et ma vähemalt endale võin määrata kümme korda õigema diagnoosi .. kui kogu see õpetatud tohtrite kogudus kokku! J. Smuul.

koli|tiiter
väikseim veehulk (millimeetreis), milles tavalise määramismeetodiga saab kindlaks teha kolibakteri olemasolu

kommuun ‹-i 21› ‹s›

1. töö ja vara ühisusel rajanev ettevõte v. kollektiiv. Kui onu noor oli, elas ta hipina kommuunides.
▷ Liitsõnad: põllumajandus|kommuun, rahvakommuun.
2. väikseim haldusüksus Prantsusmaal, Itaalias, Belgias jm. || aj keskajal omavalitsusega linna- v. külakogukond (Lääne-Euroopas)
3. aj Suure Prantsuse revolutsiooni aegne linnade omavalitsus; Pariisi Kommuuni revolutsiooniline valitsus
4. aj autonoomne rahvusriik Nõukogude riigi alguspäevil. Eesti Töörahva Kommuun.

kriitiline2 ‹-se 5› ‹adj›

1. (olukorra kohta:) väga raske, väga tõsine; väga ohtlik. Ümberpiiratute olukord muutus järjest kriitilisemaks. Haige seisund on äärmiselt kriitiline. Äri rahaline seis oli kriitiline. Kriitilisel hetkel jõuavad sõbrad talle appi. Ta ei kaotanud kriitilisel silmapilgul külma verd.
2. pöördele viiv, murranguline. Kriitiline iga, vanus. Haiguse käigus kujunes kriitiliseks üheksas päev. || (terminoloogilises kasutuses:) teat. piiriga seotud, millest edasi järgnevad millegi kvalitatiivsed muutused. Kriitiline olek füüs tasakaalulise kahefaasilise süsteemi olek, milles mõlema faasi kõigil füüsikalistel karakteristikutel on ühesugused väärtused. Kriitiline temperatuur, rõhk füüs aine temperatuur, rõhk selle kriitilises olekus. Kriitiline mass füüs väikseim lõhustuva aine mass, mille puhul on veel võimalik iseeneslik aatomituumade lõhustumise ahelreaktsioon. Kriitiline koormus füüs tehn koormus, mille saavutamisel muutub surutava elastse keha püsiv tasakaal mittepüsivaks.

kuldpea|-pöialpoiss
zool meie väikseim, oliivrohelise ülapoole ja kuldkollase lagipeaga lind (Regulus regulus)

kuulde|lävi
psühh väikseim helitugevus, mille puhul inimkõrv on suuteline heli tajuma, kuulmislävi

küla ‹11› ‹s›

1. väikseim maa-asula. Suur, väike, jõukas, vaene küla. Kiviaja, keskaja, tänapäeva küla. Pikavere küla. Küla keskel on paar suuremat maja. Külas oli kümmekond talu. Kust külast ta pärit on? Tee viib läbi küla. Auto sõitis küla vahele. Läksime külast abi otsima. Ära mine seda küla peale kuulutama! Üle küla 'terve küla kohta kõige parem, kaunim jne.' tüdruk. Otsin sind küla mööda, pidi taga. Varsti terve küla jutte täis. || selle elanikud. Kogu küla jooksis kokku. Kui nii teed, saad külale naeruks. Kuidas küla minuga, nõnda mina külaga. *Miina poeg Herbert on küla silmis oma parimas meheeas. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: ahel|küla, haja|küla, rida|küla, sumb|küla, tänavküla; kaluri|küla, kiriku|küla, kodu|küla, kolka|küla, metsa|küla, moona|küla, mägi|küla, naaber|küla, pisi|küla, popsi|küla, põlis|küla, ranna|küla, sauna|küla, vaba|küla, vabrikuküla; olümpiaküla.
2. ‹tihti sisekohakäändeis adverbilaadselt› koht v. inimesed väljaspool kodu, eriti koht, kus võõrusel käiakse. Ta käis mul eile külas. Tule mulle vahel külla! Läksin sõbrale külla. Isa tuli sugulaste poolt külast. Läksin küla peale 'kedagi külastama'. Küla leib on magus.
3. lastek külaline, külaonu, külatädi, võõras inimene. *„Ei küla tee sulle kurja midagi!” ütles Taali ja võttis lapse sülle. – „Anna parem külale terekätut!..” A. Mälk.

miinimum ‹-i, -i 10› ‹s›
alammäär, väikseim võimalik ulatus, hulk v. väärtus; ant. maksimum. Kulutused püütakse viia miinimumini, hoida miinimumis. Toetussummad kärbiti miinimumini. Standardid määravad kvaliteedi miinimumi. Vajalik teadmiste miinimum. Õhutemperatuuri ööpäevane miinimum. || mat funktsiooni väikseim väärtus
▷ Liitsõnad: elatus|miinimum, kandidaadi|miinimum, sanitaarmiinimum.

minimaalne ‹-se 2› ‹adj›
väikseim võimalik, pisim, alammääraline, minimaal-, miinimum-; ant. maksimaalne. Minimaalne kogus, annus. Minimaalne tähtaeg. Püüab minimaalsete kulutustega hakkama saada. Minimaalne (diastoolne) ja maksimaalne (süstoolne) vererõhk. Tasu, nakkusoht oli seejuures minimaalne 'õige väike'.

morfeem ‹-i 21› ‹s›
keel keele väikseim tähendust kandev üksus (näit. sõna juur, mitmuse tunnus, käändelõpp)

motiiv ‹-i 21› ‹s›

1. ajend, põhjus. Inimese tegude, käitumise motiivid. Kuriteo, mõrva motiiv. Tegutseti alatutel, egoistlikel, õilsatel, omakasupüüdmatutel motiividel. Keeldumiseks, loobumiseks polnud tal mingit motiivi. Mis ajendas teda nii raevukalt sõna võtma – kas poliitilised või isiklikud motiivid? Mis motiivid sunnivad teda valetama?
2. kirj kunst teose ainestiku v. vormistruktuuri (väikseim) koostisosa; teoses kujutatud nähtus v. situatsioon. Pärimuslikud, muistendlikud motiivid. Armastuskolmnurk on romaanide igavene motiiv. Koerakoonlaste motiiv Kreutzwaldil. See motiiv kordub kirjaniku hilisemaski loomingus. Võrdlev kirjandusteadus uurib motiivide rändamist. Tallinna vanalinna motiivid. Kindakirja, vöökirja, pitsi, põletuskirja, tikandi motiivid. Ornamentaalsed, geomeetrilised motiivid.
▷ Liitsõnad: antiik|motiiv, loodus|motiiv, maastiku|motiiv, muinasjutu|motiiv, ränd|motiiv, sügismotiiv; lill|motiiv, taime|motiiv, täht|motiiv, õismotiiv; juht|motiiv, kordus|motiiv, kõrval|motiiv, peamotiiv.
3. muus muusikapala väikseim, muusikalist mõtet kätkev meloodialõik. Sümfoonias korduv rahvaviisi motiiv. || (rahvapärases kasutuses:) mingile teosele iseloomulik meloodiakatkend. Ümises mingit populaarset meloodiat operetist. Mingi lööklaulu motiiv hakkab peas kummitama.
▷ Liitsõnad: juhtmotiiv.

muton ‹-i, -it 2› ‹s›
biol geeni väikseim osa, mille muutumise tagajärg on mutatsioon

null|energia
füüs füüsikalise süsteemi väikseim võimalik energia

piil|part
zool väikseim Eestis elutsev part (Anas crecca)

piir|mõõde [-mõõtme]
väikseim v. suurim mõõde, mille vahel võib kõikuda tegelik mõõde

pisi|hiir [-e]
zool tilluke hiir, meie väikseim näriline (Micromys minutus)

pool|toon

1. ka kunst valguse ja varju (v. heleda ja tumeda) murtud üleminekutoon. Pehmetes pooltoonides akvarell. Pooltoone ja värvinüansse armastav kunstnik. *Selles ühtlases taevavalguses kadusid värvid ja jäid järele ainult pooltoonid.. K. Kivi (tlk). | piltl. Ta ei väljenda oma mõtteid pooltoonides. *.. [jaapani muinasjuttudes] mängivad pooltoonid, üksikud justkui kogemata öeldud sõnad, peenimad värvivarjundid. M. Unt.
2. muus kahe erikõrguse heli vaheline väikseim intervall

põhi|ainevahetus
füsiol väikseim energiahulk, mis on vajalik söömata organismi ainevahetuse ja põhitalitluste säilitamiseks jõudeseisundi ja soodsa välistemperatuuri olukorras

põhi|sagedus
füüs heliallika väikseim võnkesagedus, põhitooni sagedus

pöial|poiss

1. folkl päkapikk, päkapikumees, härjapõlvlane. Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. || (üldisemalt väikese inimese v. looma kohta). Oled sina alles pöialpoiss! See kassipoeg on ju päris pöialpoiss.
2. zool hallikasrohelise ülapoole ja valkja alapoolega tilluke laululind, meie väikseim värvuline (Regulus regulus)
▷ Liitsõnad: kuldpea-|pöialpoiss, lääne-pöialpoiss.

ribosoom ‹-i 21› ‹s›
biol raku väikseim sõmerjas organell, mis sisaldab ribonukleiinhapet ja valke

silp ‹silbi 21› ‹s›
ka keel väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Pikk, lühike silp. Lahtine 'vokaaliga lõppev', kinnine 'konsonandiga lõppev' silp. Silbi tuum, algus, lõpp. Rõhutu, (pea-, kaas)rõhuline silp. Selles sõnas on kolm silpi. Rõhutas manitsedes igat silpi. Oskab juba silpe kokku veerida. Ta ei taipa eesti keelest silpigi 'mitte kõige vähematki'. Ma ei vastanud silpigi. Pole poole silbigagi 'üldse mitte' sulle midagi lubanud. *Kas sa siis, Linnupoeg, ei mäleta meie otsusest silpigi – neljandal veerandil mitte ühte kahte! H. Mänd.
▷ Liitsõnad: esi|silp, järg|silp, tüvesilp.

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

stseen ‹-i 21› ‹s›

1. teater lavateose väikseim osa, millel on ühtne tegevus ja muutumatu tegelaskond, etteaste. Stseen esimesest vaatusest. Raske dramaatiline stseen mängiti mitu korda läbi. Järgnes Priamose tapmise stseen. Suurepärane, haarav stseen. Publikut naerutavad stseenid. Paar ebaolulist stseeni jäeti lavastusest välja. Üks stseen esitatakse eesriide ees.
▷ Liitsõnad: armastus|stseen, lõpp|stseen, massi|stseen, tantsu|stseen, tummstseen.
2. sündmus, episood, (vaate)pilt; elu-, olupilt. Eraelu stseenid. Näidend „Stseenid ühest abielust”. Kirjanik pakub oma juttudes külaelu stseene ja tüüpe. Meenus üks stseen eelmisest suvest. Maalingutel on kujutatud stseene Buddha elust. Sellist stseeni olen varem ainult kinos näinud. Romaan algab mõisarehe stseeniga.
3. äge sõnavahetus, tüli, riid. Perekondlik stseen. Vihkab stseene ja tülitsemist. Ei mingeid stseene ega pisaraid. Asi on läinud hirmsate stseenideni. Tüdruk korraldab kodus alatasa stseene. Naine tegi mehele truudusetuse pärast stseeni. *Kartis näha Linda mossis nägu, kuulda kibedaid süüdistusi, ägedaid stseene.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: armukadedusstseen.
4. van näitelava

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

tsentuuria ‹1› ‹s›
aj
1. leegioni väikseim osa (kuni 100 jalameest) Vana-Roomas
2. varanduslikul tsensusel põhinev kodanike poliitiline rühmitis Vana-Roomas

valgus|lävi
väikseim valguse intensiivsus, mille puhul tekib nägemisaisting

vorm1 ‹-i 21› ‹s›

1. eseme, keha välistest joontest moodustuv (ruumiline) tervik, (välis)kuju. Kausi vorm. Kandilise vormiga klaas. Lopsaka vormiga tirin. Vaase toodeti mitmes vormis ja mõõdus. Ümara vormiga tool. Lihtsa, suursuguse vormiga ehitis. Savi võtab, saab meistri käe all sobiva vormi. Savinõud olid saleda ja kompaktse vormiga. Uuel leival oli uudne vorm. Kingad on kaotanud oma (esialgse) vormi. Kübar on vormist väljas. *.. sinise teekannu kumeral küljel väriseb tulekuma, suuruselt ja vormilt kui vaskraha. L. Kibuvits. | (abstraheeritult). Geomeetrilised vormid. Maalikunstnikku huvitavad värv, vorm ja valgus. Ehituskunstis valitsesid pehmelt voolava siluetiga vormid. || ‹hrl. pl.› kehavorm (hrl. naisekeha kumeruste kohta). Naiselikud vormid. Neiu keha on pehmete vormidega. Imekenade vormidega kaunitar. Ümarate vormidega paksuke. Kitsas kostüüm tõi täiel määral esile naise lopsakad, täidlased vormid. Liibuv kleit rõhutas daami täiuslikke vorme. Noore keha neitsilikud vormid. *Ta pilk kobas Eva vorme kerge lillelise suvekleidi alt. L. Anvelt. *Tiina-Mai on liigagi kribu .. Minul on konti ja vormi kenakesti rohkem. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: keha|vorm, näovorm; karsti|vorm, kuhje|vorm, mikro|vorm, nõrg|vorm, pinna|vorm, sulg|vorm, tehisvorm.
2. kuju, milles miski esineb v. avaldub; viis, laad, moodus, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Haiguse kliinilised vormid. Bronhiaalastma, ekseemi vormid. Südamepuudulikkuse rasked vormid. Tuberkuloosi lahtine, kinnine vorm. Abielu jt. kooselu vormid. Juhtimise vormid ja meetodid. Ettevõtluse vormid. Streik kui töötüli lahendamise äärmuslik vorm. Kirjanduslik kohus on arutelu, millele on antud kohtupidamise vorm. Populaarses vormis käsitlus, ülevaade. Keeldumine kõlas igati viisakas vormis. Ülemuse ülbus võttis kõige vastikumaid vorme. Vabas vormis avaldus, taotlus. Ettekandele järgnes vabas vormis diskussioon. *Kuulajate pahameel inspektori vastu hakkas võtma avaliku lärmi vormi. V. Gross. || väline komme (mingil moel toimida v. käituda). Vastasrindlastele anti sõna pelgalt vormi pärast, täiteks 'ilma et sel sisulist tähtsust oleks, moepärast, kombetäiteks'. Toriseb ainult vormi pärast.
▷ Liitsõnad: avaldumis|vorm, avaldus|vorm, ekspluateerimis|vorm, elu|vorm, esinemis|vorm, lasumis|vorm, liikumis|vorm, müügi|vorm, omandi|vorm, riigi|vorm, saate|vorm, tegevus|vorm, töö|vorm, valitsemis|vorm, valitsus|vorm, õppevorm; haigus|vorm, närvivorm; keele|vorm, riimi|vorm, stroofivorm; eri|vorm, sega|vorm, vahevorm.
3. ka filos sisu väline avaldus ja struktuur; teose vms. ülesehituslik külg, teat. väljendusvahendite kogumina realiseeruv struktuur. Sisu ja vormi vastavus. Sisu tingib, määrab vormi. Vorm ei vasta sisule. Uus sisu on valatud vanasse vormi. Otsib oma ideele sobivat kunstilist, muusikalist vormi. Vormi suhtes nõudlik poeet. Üks on kindel – vormi valdab ta hästi. Sonett on luuletus, mis on kirjutatud kindlas vormis. Esseeromaani vormis teos. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma .. F. Tuglas. || keele struktuuriline külg. Vormilt jaatav, sisult eitav lause. || loog arutluse mõtteelementide ühendamise skeem. Loogikaline vorm.
▷ Liitsõnad: kunsti|vorm, luule|vorm, muusika|vorm, proosa|vorm, romaani|vorm, runo|vorm, soneti|vorm, värsivorm; lühi|vorm, pisi|vorm, põhi|vorm, siirde|vorm, suur|vorm, vahe|vorm, väike|vorm, üleminekuvorm; mina|vorm, päevikuvorm.
4. keel grammatiline sõnakuju, muutevorm. Morfoloogilised vormid. Pöörd-, käändsõna vormid. Tegusõna pöördelised, käändelised vormid. Umbisikulise tegumoe, kaudse kõneviisi vormid. Nõrga-, tugevaastmelised vormid. Nimetav maa ja omastav maa on homonüümsed vormid. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga.
▷ Liitsõnad: sõnavorm; aja|vorm, käände|vorm, mineviku|vorm, tulevikuvorm; alg|vorm, analoogia|vorm, erand|vorm, kulu|vorm, liht|vorm, liit|vorm, muute|vorm, paralleel|vorm, pea|vorm, põhi|vorm, rööbik|vorm, rööpvorm.
5. biol väikseim liigisisene süstemaatikaüksus (arengutingimusist v. kasvukohast johtuva erisusega); (ökoloogias:) organismide mittesüstemaatilise rühmitamise üksus. Kapsa teisendid ja vormid. Hariliku vahtra kevadpunane vorm. Hundi rohked alamliigid ja vormid.
▷ Liitsõnad: looma|vorm, taimevorm; aed|vorm, kääbus|vorm, leina|vorm, põõsas|vorm, püramiid|vorm, relikt|vorm, siirde|vorm, suve|vorm, tüüpvorm; elu|vorm, kasvuvorm.
6. plank, blankett. Avalduste, taotluste vormid. Tuludeklaratsiooni vorm A. Täitis aruande vormi.
▷ Liitsõnad: näidisvorm.
7. ka tehn vahend, šabloon, mille abil antakse millelegi kindel kuju; kujutisega ese, millelt saadakse tõmmis. Saviplaatide vormid. Küünlad valati plekist vormidesse. Sulametall tardus vormis. *Peensepa töökojas leidus alati ka mõningaid vorme. V. Konsap.
▷ Liitsõnad: küünla|vorm, liiva|vorm, piparkoogivorm; kips|vorm, liiv|vorm, metall|vorm, muld|vorm, press|vorm, valuvorm; trükivorm.
8. küpsetamiseks (ja küpsetisele soovitud kuju andmiseks) kasutatav nõu; nõu, milles tarduv toit saab soovitud kuju. Plekist, klaasist vorm. Kuumakindel, lahtikäiv vorm. Vormis küpsetatud leib. Valas, pani taina võiga määritud vormi. Võttis, kummutas jahtunud koogi vormist välja. Ladus kartuliviilud rasvatatud vormi. Sült tõsteti vormidesse jahtuma. Želee on vormides juba tarretunud.
▷ Liitsõnad: juustu|vorm, keeksi|vorm, koogi|vorm, küpsetus|vorm, leiva|vorm, pudingi|vorm, tordivorm.
9. ‹hrl. liitsõna järelosana› vormiroog. Kartuli-sinihallitusjuustu vorm.
▷ Liitsõnad: juurvilja|vorm, kala|vorm, kartuli|vorm, kilu|vorm, kohupiima|vorm, leiva|vorm, liha|vorm, makaroni|vorm, rabarb(e)ri|vorm, riisi|vorm, saia|vorm, seene|vorm, sibula|vorm, silguvorm.
10. vormiriietus; munder. Eesti politsei vorm. Raudteelase, tsiviillenduri vorm. Kannab kaitseliitlase vormi. Paneb, tõmbab vormi selga. Tal on vorm seljas. Vorm istub tal seljas nagu valatult. Mereväelase vormis mees. Kapten oli täies vormis. Igal koolil oli oma vorm. Õpilastelt nõuti vormi kandmist. || kõnek riietus üldse. Tüdruk oli oma igapäevases vormis – teksapükstes ja kampsunis.
▷ Liitsõnad: kooli|vorm, madruse|vorm, mereväe|vorm, miilitsa|vorm, ohvitseri|vorm, pioneeri|vorm, politsei|vorm, skaudi|vorm, sõjaväevorm; paraad|vorm, pidu|vorm, rivi|vorm, suve|vorm, talve|vorm, välivorm.
11. treenitusest, tervisest jm. tingitud üldine seis(und), (sportlase) jõudlusvõime teat. hetkel; hea kehaline v. vaimne seis(und). Sportlik vorm. Ujuja füüsiline vorm on kadestamisväärne. Võistleja on heas, kehvas vormis. Maadleja pole veel saavutanud parimat vormi. Räägiti uisutaja suurepärasest, hiilgavast vormist. Ta ei suutnud end võistlusteks vormi ajada. Töötahe on kunstnikku vormis hoidnud. Näitleja on säilitanud oma loomingulise vormi. Ma ei ole täna vormis, töötegemisest ei tule midagi välja. Ta on küll pensionil, kuid ikka veel endises jõus ja vormis. *Sportlane kaotab vormi treeninguta, haritlane pideva mõttetööta. L. Hainsalu. || (sale-oleku, trimmis keha kohta). Figuuri vormi viima. Näeb kõvasti vaeva, et vormis püsida. Sööb vähe, et mitte vormist välja minna. Sõi end vormist välja. Noor naine, aga täiesti vormist väljas. Pärast lapse saamist on ta vormist välja läinud. *.. kuid ta [= naise] ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ala|vorm, hiilge|vorm, kõrg|vorm, suur|vorm, tippvorm; mängu|vorm, võistlus|vorm, võitlusvorm.

vähim ‹-a 2› ‹adj›
(< superl vähe väike(ne)). a. Tuli siis, kui teda vähim oodati. Ta ei mäletanud öistest sündmustest vähimatki. Jukul oli võidujooksus väiksuse tõttu vähim eeldusi. Lapse mured ei läinud vanematele vähimatki korda. b. Valis pakkide hulgast vähima. Nudistid päevitavad ilma vähimagi riidehilbuta. Tal polnud vähimatki väljavaadet tööd leida. Märkas vähimaidki muutusi neiu näos. Vähim ühiskordne mat väikseim naturaalarv, mis jagub jäägita kõigi vaadeldavate naturaalarvudega.

välde ‹välte 18› ‹s›

1. geol väikseim geoloogilise ajaarvamise ühik. Välte kestel on kujunenud vöö kivimid.
2. keel hääliku v. silbi kvantiteet. Esimene, teine, kolmas välde.
▷ Liitsõnad: silbi|välde, sõnavälde.

äärmus|väärtus
suurim v. väikseim väärtus