[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vunts ‹-i 21› ‹s›

1. karvkate mehe ülahuulel, vurr [-u]. Tihedad, kohevad, pikad vuntsid. Nina all oli musta kriipsuna väike vunts. Ilusate mustade vuntsidega noormees. Mehel olid vuntsid sorgus, sorakil, allapoole rippu. Keeras vuntsid kikki, ülespoole. Mees keerutas vuntsi. Ta on endale vuntsid (ette) kasvatanud. Laskis vuntsid ära ajada. Suu jäi suurte puhmas vuntside varju. Poisikesed armastavad näopiltidele vuntse juurde joonistada. Taadi vuntsid läksid päris turri 'taat ägestus'. Muheleb, naeratab, muigab, pobiseb, toriseb (endale) vuntsi 'omaette, ebaselgelt'. Sai korrapidajalt vastu vuntsi 'karistada'. Las tuleb siia, võtan ta vuntsid pihku 'kutsun ta korrale'. *Avas [ukse] üle keskmise kasvu mees, suu kohal kaks harali vuntsi, jämedad ja pikad nagu härja sarved. H. Sergo. || kõnek (vuntsilise mehe kohta). Kes see vunts siin pildil on? Vana vunts istus trepil ja tõmbas piipu. || kõnek (tubli mehe v. poisi kohta). Ta on naljavend ja üldse vahva vunts. Ole õige (hea) vunts, astu minu poolt läbi! Kalle oli kange vunts, ei löönud millegi ees risti ette.
▷ Liitsõnad: harjas|vunts, kikk|vunts, ripp|vunts, traatvunts; täitsavunts.
2. vuntse meenutavad pikad karvad mõnedel loomadel. Koera, rebase, roti, hülge, säga vuntsid. Kass nuusutas vuntsi võbistades toitu.

vuntsi kargama
pragama, kärkima, kellelegi peale käratama. Ülevaataja kargas meestele vuntsi, et miks töö tegemata. *Ennäe seda saunaeidekest! Säärase krõbeduse sisse võtnud, et vaata, kargab vuntsi! H. Raudsepp.

[kelle(l)gi] vunts liigub ~ väriseb
keegi on meeldivalt erutatud. Kui kiidetakse, siis vunts ikka liigub väheke. Maasikalikööri pudeli peale hakkas juba naistelgi vunts värisema.