[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vokk1 ‹voki 21› ‹s›
ka etn ketrusriist, millel on käega v. jalaga ringiaetav hooratas; (ka vokiratta kohta). Võtab voki ja hakkab lõnga ketrama. Istub voki taga ja ketrab linu, villu. Naine istus pingil, vokk ees. Perenaine lükkas voki käima. Ema sõtkus, tallas nobedalt vokki. Vanaisa kudus mõrda, vanaema veeretas, vuristas vokki. Vokk vuriseb, vurab, seisatab, seisab. Voki tasane vurin uinutas lapse magama. *Reet ketras ja ta vokk laulis ühetoonilist laulu. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: kald|vokk, püstvokk.

vokk2 ‹voki 21› ‹s›
vokkpann; vokiroog