[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

virisema ‹37›

1. (rahulolematu, virila häälega) hädaldama, kaeblema, nurisema; vähehaaval nutma. Tal on kohe säärane komme, vingub ja viriseb alatasa. Iga tühja asja pärast ei maksa viriseda. Mees ei virisenud kunagi halbade aegade üle. Malevas tuleb vara tõusta, vaata et sa virisema ei hakka. Niipea kui üks pistab kurtma, virisevad teised kaasa. Muudkui viriseb oma väikesi virisemisi. Eit virises, et tervis läheb käest ära. „Igav on!” virises poiss. Unine laps tihkus ja virises tasakesi nutta. Näljast, külmast virisev imik. *Ma ei talu hädiseid virisevaid mehi ei elus ega kirjanduses. M. Liivamets. || (looma samalaadse häälitsemise kohta). Põrsas viriseb toidu järele.
2. virinat (2. täh.) kuuldavale tooma; virinal kulgema. Kärbes pirises ja virises tüütult. Viriseb vile ja rong läheb liikvele. Mehe hääl hakkas järsku imelikult virisema. Väljas kiunus ja virises tuul. Näljast virisev kõht. Virisev piip alailma hambus. Kivid virisesid kõik märgist mööda. *Võib-olla tahate koguni pealt vaadata, kuidas kuulid virisema hakkavad? K. Saaber. *Üks haruldane heli virises läbi öö ja siis oli kõik vait. A. Saal.