[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vimmas ‹adv›

1. kühmus, veidi küürus. Kergelt vimmas selg, õlad, turi. Ettepoole vimmas keha. Isa on murest ja raskest tööst vimmas. Ta kõndis juba noorena vanamehelikult vimmas. Taadi kehahoiak polnud põrmugi vimmas. Püüdis suure vimmas seljaga kala. *Naine ei ole ju veel vana, kuid ta ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
2. pahur, (kergelt) vihane, vingus, vaenulik. Ema on laste peale vimmas. Ei maksa selle vana asja pärast Atsi vastu enam vimmas olla. Ta oli terve õhtu üleolevalt vimmas ja vait. *Olin vihane. Aga sünnipäeval ei tohi ju päris vihane olla ja sellepärast olin ma ainult õige vähekene vimmas. J. Saar.